16. päev (10) : Berlin - Tallinn - Kodu

Öösel olid liitunud täringumängijatega ka Tarks ja Walts. Kui u kella 4 paiku teised magama kukkusid käis Tarks kordamööda uurimas, et kes veel ei maga ja siis leidis omale ajutisi kaaslasi. Korraks suutis isegi mu silma lahti ajada, aga tuvastades, et kel on u 4:30 öösel keerasin magama tagasi. Hommikune tipphetk saabus kui kella 7 paiku Walts omale magamiskoti tagurpidi selga tõmbas ja käed üles ajades seal kassade ees hüpeldes hotdogi etendama hakkas :o)
Easyjet’i hommikune check-in sujus järjekordselt valutult. Hingasime õues viimaseid sõõme värsket Saksamaa õhku ja suundusime läbi turvakontrolli. Kõik olid läbi ja läksime ülakorrusele. Keda aga ei tulnud oli Dann. Ootasime-ootasime ja hakkasime juba muretsema ja alla vaatama minema, et kus on, kui ta säravate silmadega trepist üles tuli. Nimelt viimased asjad mis autodes kottidesse rändasid, olid walki-talkid, inverter ja GPS. Hispaania turvakontrolli see ei morjendanud, aga sakslasi huvitas küll. Dann ei ole just eriti osav saksa ja inglise keeles. Võis olla päris huvitav kuulda kuidas ta seal eraldi toas kuhu ta viidi neile seletas, et ta ei ole kaamel. :o) Igatahes tulema ta sealt sai.
Tee Tallinnasse sujus järjekordse kaardimängu tähe all. Või siis aknast vaadet imetledes. Ilm oli selge, mõne üksiku pilvega ja vaade oli hea. Maandusime Tallinnasse õigeaegselt ja pakidki saime kätte normikohase ajaga.
Olime kaasa toonud ilusa ilma ja seega võis meie missiooni õnnestunuks lugeda.
Lennujaamas pudenes kamp ootamatult kiiresti laiali, ei jõudnud kõigile aitähhki öelda.

Päeva läbisõit : 1060 km (lennukikapten Heinrich)
Ööbimine: Loodetavasti oma kodus (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 0€) Telke ei olnud ja autod olid kah Hispaanias tagasi antud.

15. päev (09) : Fuengirola - Malaga - Berlin

Hommikul ärgates käidi veel viimat korda ujumas ja ei hakatud priimust tööle panema.
Hakkasime suunduma Malaga poole kui jäi ette üks bensukas kus saime sooritada hommikusi fekaaliväljastus + kohvi ja võileiva sisestus protsesse. Alustades edasi sõitu edasi linna poole sai Kaspar hakkama reisi verdtarretama paneva tegevusega, nimelt sõitis parklast välja ka hakkas mööda ringteed tagurpidises suunas sõitma. Suure kisa peale jäi aga hoopis keset ringi seisma :o) Kuna teadsime eelmisest õhtust kuidas neid ringe sõidetakse, ilma gaasi eriti maha võtmata siis olime õnnelikud kui sealt ära saime. Pärast Kaspar ütles, et tema vaatas, et tee läheb seal poolt kuidagi sobivalt sujuvalt :o) Suunduti Malagasse ja linna sissesõidul nägime kohe ühte Carrefouri poodi ja sooritasime seal ostud kodustele. Natuke kaasa kala ja veini. Suundusime eidike ringi sõies ühele ehitusjärgus olevale tühjale tänavale parkisime autod tee äärde ja hakkasime asju pakkima. Kujunes suht edukaks ettevõtmiseks. Edasi pesime autod seal samas parklas kus poodki oli olnud käsipesu boksides. Eriti puhtamaks ei saanud aga head tahet oli näidatud. Lisaks eelpool mainitud auto vigadele lõpetas töötamise ka konditsioneer.
Kuna valitses tugev nõudmine McDonaldi järgi siis suundusime eemale kohast kus selle silti näinud olime ja läksime hoopis linna peale ringi sõitma. Mingil hetkel parkisime autod ja suundusime oma viimasele söögile Hispaanias. Seltskond jagunes McDonaldi ja kebabi huviliste vahel. Kumb ennem valmis pidi minema teised üles otsima. Pärast selgus, et osad olid läinud hoopis paellat sööma. Kõhud täis suundusime lähemalt silmitsema ühta vana laeva mis toimis resto, baari ja discoteegina. Kahjuks sisse ei saanud. Muuseas on Malagas hästi lahedad valgusfoorid. Kell tiksub palju aega on tule vahetuseni ja kui on roheline siis animeeritud roheline mehike kõnnib. Kui lõpuni on jäänud 5 sek ja vähem siis pistab see mehike ilge hooga punuma :o)
Edasi oli vaba aeg linnas mida täitsime logelemisega ja freakshow vaatamisega.
Peagi oligi aeg siirduda lennujaama. Peatusime natuke enne lennujaama ja valasime südamerahustuseks viimase löga sinna roolivõimendisse. Rendis autot tagastades ja vigu ette lugedes vaatas kõrvalt üks inglise papi (aktsendist järeldan) imestunud silmadega ja küsis igaks juhuks, et mis auto meil oli :o) Autod tagasi antud suundusime suurde saali ja vahetasime riided peldikus korralikemate vastu. Peagi algas check-in kus dannile tehti märkus, et õllepudel vesti taskus võib põhjustada probleeme turvakontrollis. See pudel kontrollini ei jõudnud :o) Ennetamaks sama probleemi pooliku brändi pudeliga valasime selle Coca pudelisse ringi. Seal oli esimene kontroll mis tahtis, et ma läpaka ka tööle paneksin. Teistel piisas sellest kui selle lihtsalt eraldi lindilt läbi lasksin. Istudes taxfree tsoonis ja lahjendades kanget segu hirmkalli cocaga. Huvitav kuidas on taxfree tsoonis ilma maksudeta coca kallim kui teiselpool kus peaksid maksud lisaks olema? Igatahes sai jook valmis ja avatigi värav lennule. Aint 10 min lükati edasi.
Lennusõit sujus kaardimängu ja tukkumisega.
Öösel jõudsime Berliini ja saime oma pakid ilusti kätte. Pirjel oli aga kotis üks pudel katki läinud. Haarasime kotid kaenlasse ja suundusime lennujaama kohta otsima, kus saaks laagri püsti lüüa. Peagi leidsimegi sellise koha. Laotasime asjad laiali ja osad läksid allkorruse kohvikusse kohvitama. Dann ja Elvis otsustasid minna otsima õuest mingit bensukat vms kust süüa saaks. Tulid tagasi ja sõid ikkagi lennujaamas :o) Edasi mängiti veids kaarte ja siis lõi uni nuiaga kuklasse. Elkar ja Kaspar mängisid täringumängu. (Elvise teine kuulus mäng), sest Kasparil oli arusaamatul põhjusel ikka veel Eesti viina kaasas ja ega seda saanud ju ometi koju tagasi tuua.

Päeva läbisõit : 71,6 km (juhid Walts ja Kaspar) + 2235km linnulennul (lennukikapten Günter)
Ööbimine: Lennujam Berlin Shonefield (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 0€) Telke ei olnud ja autod olid Hispaanias rendifirmale tagasi antud.

14. päev (08) : Tarifa - Gibraltar - Estepona - Marabella - Fuengirola

Hommik oli järjekordselt päikesepaisteline ja sooritati oma tegevusi mis igal teiselgi hommikul. Hommikul õnnestus lõpuks saada ühendust autorendi SOS numbriga. Seal öeldi rahulikult, et minge bensukasse ja ostke sealt roolivõimendi õli. Näidake müüjale korki ja tema teab mis anda. Hoidku me tšekk alles pärast arvestatakse see tagasi. Läksimegi esimesse bensukasse ja teenindaja andis pudeli millel sarnane kiri nagu oli korgil. 10€ maksis teine. Õues seda avades vaatas pudelist vastu punane vedelik. Tuletasime meelde Danni juttu rohelisest ja punasest vedelikust ja otsustasime, et meie ei pea mingid spetsid olema. Nagu öeldakse tehtud mõeldud valasime selle löga sinna sisse. Lögaa aga arvas, et ta peaks alt kaudu minema jalutama sama kiiresti. Kui Tarifale jõudsime oli roolivõimendiõli paagis jälle tühjus. Õnneks ei valanud me enne kõike ära ;o) Kuna õhtul kui linna läksime oli suur hulk poode kinni siis jäi hommikuks ka soovijate poodlemis tuur linna peal. Lepiti kokku saada kokku autode juures mingi kell. Jalutasime osadega vanalinnas ringi ja käisime vaatamas kohti kus kunagi käidud. Astusime läbi ka Tarifa webcami juurest aga kuna keegi polnud leidnud internetipunkti, et kodustele teatada siis vaevalt, et keegi meid seal jälgis. Liikusime autode juurde tagasi ja asusime teele Gibraltari suunas mis oli selle päeva sihtmärgiks. Teel nautisime veel vaateplatvormil vaate puudumist Aafrikale ja vaadet tuulegeneraatoritele.
Peagi hakkas puude vahelt paistma ka Gibraltari kalju. Jõudnud linna juurde tuvastasime, et autode saba saamiseks sinna ihaldatud maalapile oli peris pikk. Jätsime autod Hispaania territooriumile alale kus minu hinnangut mööda oli tasuline parkimisala juba läbi saanud. Ületasime piiri jala ja olimegi vanal hea Inglismaal. Vastas kahekordne punane buss millega sõit kesklinn ja tagasi maksis 2€ või 1,20£. Kobisime kohe teisele ja lahtisele korrusele. Peale pisukest ootamist läks lahti sõit linna poole. Esimese asjana kui minna Gibraltarile tuleb ületada lennuväli :o) Tee läheb sellest lihtsalt risti üle. Kui lennuk maanduma juhtub lastakse ette tõkkepuud ja pannakse foorid vilkuma, nagu meil raudtee ülesõit. Tänavad olid kitsad ja majad kõrged ja osadest kohtadest ei saanud mina küll aru kuidas see buss pöörama mahtus. Jõudnuna kesklinna otsisime poe ja varustasime ennast võileiva ja veepudeliga. Võileib läks kohe käiku ja oli hea. Väljas valitseva palavuse tõttu oli mäkke tõus peris piin. Otsustasime minna üles jala kuna autod olid Hispaanias ja nendega sinna tippu niikuinii ei saa. Köisraudtee langes aga Tarksi tugeva vastuseisu tõttu ära. Jala üles minemiseks on kaks võimalust. Kas siksakitades mööda autoteed või otse mööda müüriservas olevat treppi. Algus on mõlemal ühesugune. Jalutasimegi siis kõik koos mööda Prince Edwards Road jurest algavat lipuvärvides treppi üles ja jätkasime sealt mööda autoteed esimese kahurini. Mis oli 1902 aastal rajatud kahuripesa nimega Devils Cap. Dannile kui vanale sõjardile pakkus see eriti suurt huvi. Tee aga jätkus määda suht hea tõusuga autoteed kuni jõudsime esimeste ahvideni. Seekord oli ahve päris mitu ja päris mitmel olid kutsikad. Samal ajal sattus sinna ka turismigrupp millega seoses saime teada, et ühe ahvi nimi oli Chico, meie jaoks oli enamus ahve pärast seda Chicod :o) Sooritanud fotosessiooni ahvidega suundusime natuke edasi punkti kus meie seltskond jagunes kaheks. Osad otsustasid minna mööda müüri ääres paiknevat treppi ja osad mööda autoteed. Mööda treppi minjatele oli seekord teekond veel raskemaks tehtud. Nimelt oli lisaks eelmisel aastal olnud siltidele, et suletud turistidele jms warningute lisandunud see aasta ka ette keevitatud väravad millest me pidime siis üle ronima :o) Ükski takistus pole aga liiga suur ja nii ma suundusingi koos Waltsi, Danni ja Elvisega mööda treppi, teised mööda autoteed. Tõe huvides olgu öeldud, et see trepp on parajalt lagunenud ja asub u 10-15 m kõrgusel maapinnast müüri ülemise ääre kõrval. Käsipuud on osades kohtades juba ära kukkunud ja seal on peris rõve ronida.
Peale esimest lõiku kus saime kokku jälle mööda teed läinud inimestega otsustas Elvis loobuda mööda treppi ronimisest ja jätkas mööda teed. Ülejäänud jätkasid. Järgmine lõik oli parajalt jube ja eriti ebamugav kohas kus lõigul kui käsipuud ei olnud otsustas üks suuremat sorti ahv meile vastu jalutada. Ei olnud kuidagi kindel kummalt poolt ta meist otsustab mööda minna. Õnneks valis ta selle poole kus käsipuud ei olnud ja meie saime igaks juhuks müürist kinni hoides jätkata oma teed üles. Jõudnud üles oli hea tunne, sest jalg oli juba päris pehme juba. Ootasime seal mingi aja teisi kes pärast tuli välja suundusid natuke teise tipu poole. Otsustasime teisi oodates jalutada St Michaelsi koobaste juurde kuhu oli ka plaanis minna. Kuna mõne telefoni kõne pärast jõudis meieni ainult Tarks ja temagi tänu Waltsi selgitustele paraja ringiga siis oli kell niipalju saanud, et oli võimalik jõuda ainult kas koobastesse või tunnelisse. Kuna mina olin seal juba käinud ja enam ei kippunud 14€ välja käima siis suundusime hoopis mäest alla linna peale. Teel alla leidsime Elvise sinna jäätud veepudeli. Millegipärast oli ta jätnud selle päikese kätte ja see oli vastikult soe. Järgmine kord jätke põõsa alla varju.
Tagasi eelpool mainitud kahuripesa juures otsustasime seda vähe põhjalikumalt uurida. Nimelt sai selle all piknevatesse ruumidesse tänu katkisele võrkaiale ligi. Kahjuks ei olnud kaasas taskulampi ja uksest väga kaugele me ei läinud. Etteandesüsteem oli hoolimata 100st aastast hästi säilinud. Küllap seal kliima natuke kuivem ja metallikratte vähem. Peagi leidsime üles Pirje kes ootas meid lipuvärvides trepi juures. Oli koos Tarksiga meie poole tulnud aga enne viimast tõusu alla tagasi pööranud.

/loodetavasti lisab keegi siia ka teise grupi seikluste kirjelduse/

Istusime ja arutlesime teemal, et huvitav kus teised võivad olla kui teised pöörasid nurga tagant välja ja jõudsid kah just alla samasse kohta. Edasi suunduti linna peale sööma ja peale mõningast otsimist leidsimegi koha nimega The Aragon Bar. Söögid olid päris head ja õlledki normaalse suurusega ehk siis pindised. Kõhud täis seadsime sammud sinna poole kus teadsime bussipeatuse olevat. Teel nägime kus pestakse tänavaid korralikult nagu Inglismaale kohane seebiga :o) Pärast lasti surveveega üle. Suurel platsil valmistuti mingiks kontserdiks aga ei suutnud tuvastada, et kes, miks ja kaua. Bussi peatuses tuli välja, et buss nr 10 millega me pidime tagasi piirile saama ei sõida enam :o( küll sõitis aga buss nr 8 millega sinna saime. Piiriületus sujus järjekordselt lihtsalt ja autodki olid oma koha peal. Ilma trahvikviitungiteta. Gibraltar on ülevalt mäe pealt vaadates omapärane linn, ühes ääres ehitatakse maju järjest kõrgemaks sest ruum on ääretult piiratud teises ääre on aga 4 jalgpalli väljakut – Inglased :o)

Malagasse oli u 140 km kuna oli valida kas hommikul Malagas veidi ringi vaadata ja poodelda või hommiku poole külastada Marabellat ja Puerto Banuse jahisadamat otsustati sõita võimalikult lähedale Malagale, et siis hommikul külastada linna, koristada autot, poodelda ja pakkida asju.
Hispaania poole peal on Gibraltari juures linn La Linea mida mööda me sellel õhtul kaardilugeja Walts juhtimisel ekslesime. Kõike ei saa küll tema süüks ajada sest osad tänava olid kahe suunaliste asemel ühesuunalised mida aga ei olnud kaardi peal kirjas.
Lõpuks sattusime ühe Lidl keti poe juurde kust muretsesime õhtuks veidike söögikraami ja joogikraami. Elkar laristas terve euro maksnud shampiga. Peale vajaliku kraami muretsemist suundusime Malaga poole.
Viimane kaardile märgitud kämps oli meil Estepona ligidal. Ja sealt läbi sõites olnud niipalju mõistust, et hommikuni sinna jääda otsustasime edasi kruisida. Alates Marabellast kuni Malagani on nagu hiljem selgus kogu ranniku äär paksult täis ehitatud. :o(
Pealegi hakkas meie Fordi rimakas ära lagunema. Õhtu jooksul lõpetasid töötamise: kaugtulede näidik ja suunatulede näidik. Bensu ja käsipiduri näidik põlesid koguaeg, tagaluuk avanes ainult puldist ja kesklukk ei töötanud.
Kuna me ei olnud pikalt leidnud öömaja ja kell tiksus juba 1 poole öösel, siis hakkas näljane ja väsinud rahvas kergelt öeldes närviliseks muutuma. Eriti veel kui lällarist tuli ainult irisemist üks kõik kumb auto ees sõitis ikka tehti kõike valesti :o)
Teel nägime paari kämpsi aga suletud olid need. Õigemini üks oli suletud ja teine oli silmini täis :o( Suletud kämpsi lähedal olnud baari omanik ütles meile, et pange randa, pole mingit muret. Lisaks andis ta veel tasuta meile karbi grillkana ja kartulitega, sest baar tahtis kinni panemist ja neid oli üle jäänud. Tähh talle, peris head olid :o)
Mõtlesime, et otsime veel natuke ja siis panemegi randa pesa püsti. Mõelda lihtsam kui teha, jupp aega otsisime kohta kus ranna ääres vähe vaiksem oleks. Lõpuks leidsime ühest pisikesest linnast mille nimegi ei tea, aga asub Fuengirola ja Marabella vahepeal, vaiksema sopi ja autodega sinna poole suundudes terve tänava, mis remondis oli aga randa viis. Sinna panimegi autod eeldades, et ehk seal palju liiklust pole. Üllatuseks oli rannas selle tee lõpus ka dush seega täisteenindusega ööbimine :o)
Sõime ja jõime seal autode juures, käisime ujumas ja pesus, ning keerasimegi magama. Neli kangemat läksid magamiskotiga randa. Dann, Tarks, Elvis ja mina magasime autode esipinkidel. Kusjuures ruumi oli piisavalt. Magama jäädi kerge ärevusega hinges, et äkki tuleb politseipatrull ja ajab minema vms.

Päeva läbisõit : 242,7 km (juhid Tarks ja Pisike)
Ööbimine: Rannas. (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 0€) Telke ei olnud ja autod olid kah eemal kõrvaltänavas.

13. päev (07) : Rota - El Puerto de Santa Maria - Bodega Terry - Vejer de la Frontera (bodega) - Tarifa

Hommikul ärganuna järgnesid lisaks tavapärastele tegevustele elavad kommentaarid kõigi öiste sündmuste pealtkuuljate poolt peale Tarksi. Tema oli maganud nii, et keegi ei kuulnud midagi. Walts kah väga ei teadnud midagi sest tema oli oma väidete kohaselt rannas magamas käinud. Teised arvasid, et küllap käis ikka kalu hirmutamas :o) Üldiselt jagus seda teemat päevadeks ja arvatavasti jagub veelgi.
Pakkisime asjad ja läksime kontrollima seda kuidas tehakse brändit ja sherrit. Kuna lähemal meie laagrile asus El Puerto de Santa Maria siis otsustasime algust teha selles linnas asuvate Terry ja Osborne tehastega. Esimesena jäi ette Terry, kuna olles Osbornes käinud teatsin mis seal toimub ja seega tundus Terry huvitavam. Kuna me aga kindlad ei olnud kas Terry tehasesse üldse sisse saab läksime asja uurima. Väravas oli sõbralik valvurionu, kes ütles, et parkige autod ära ja saab ikka. Kõndisime läbi uhke hoovi ja sattusime oliivipuudega ääristatud õue kus oli nähtavasti kunagi elanud omanik ja rajaja.
Uksest sisse ja leti taga oli üks peris kena tüdriklaps, kes küsimuse peale, et kas inglis keelset ekskursijat kah saab vastas, et ta keel ei ole küll teab mis hea aga ta proovib. Sai hakkama küll. Maksis see lõbu 6,50€.
Alustuseks viidi meid kõrvalhoones asuvasse talli kus nagu me aru saime aretatakse ja kasvatakse valgeid hobuseid kes tähtsamatel üritustel kaarikuid veavad. Üks hobune oli küll halli värvi aga põhjus oli selles, et see alles noor hobune oli. Edasi pidi ta muutuma samuti valgeks. Edasi tutvustati meile erinevaid kaarikuid millel kõigil oli omaette otstarve. Jahil käiguks, kauba veoks, naiste jaoks, laste veoks, ülemuste ja alamate sõidutamiseks ja võistlemiseks. Samuti oli kaarikuid kahte tüüpi, ameerika ja hispaania tüüpi. Milles see vahe seisnes jäi küll natuke arusaamatuks. Vist oli selles, et ameerika omades istus juht eraldi pingil ees aga hispaania omadel juhtis üks sõitjatest.
Edasi suunduti aga sherry valmistamise osakonda kus Solera meetodil valmib eriti hea jook. Tutvustati ka erinevaid seal valmivaid jooke. Kuivi, magusaid ja väga magusaid.
Solera meetod seisneb selles, et on neli kihti tünne, igaüks mahutab 550 liitrit mis on täidetud 5/6 ulatuses. Jättes üles ruumi, et saks tekkida hallitus mis kaitseb jooki. Protsessi käigus on kõige alumises kihis valmis jook (Solera kiht), mida võetakse välja ja mis seejärel läheb villimisse. Välja võetakse aga ainult mingi osa kuni 1/10. See osa täidetakse üks kiht ülemisest (Criadera 1 kihist) võetud pool valmis joogiga. Criadera 1 kihist ära valatu asemele valatakse kihist Criadera 2 puuduv osa juurde ja sinna omakorda kihist Criadera 3. Criadera 3 kihti valatakse aga juurde värskelt valminud vein. Sellega tagatakse see, et veinid saavad endale omadused mis on omased parimatele aastakäikudele. Veinikeldri laed ja seinad olid kaetud musta kihiga mis pidi olema sellest, et aastas aurustub ära umbes 5% veinist ja see ladestubki seintele ja lakke. Põrand oli tehtud spetsiaalsest liivast ja seda selleks, et hoida sobivat niiskust ruumis. Nimelt kastetakse seda põrandat aegajalt märjaks ja siis see eraldab vajalikku niiskust. Veiniosa lõpuks näidati veel veinikeldri vanimat osa kus seisid tünnid parimate veinidega ja tünnid mis olid allkirjastatud paljude valitsejate ja teiste kuulsuste poolt. Odavamate kuulsuste poolt allkirjastatud tünne leidis ka tavalistes tünnivirnades. Vastavalt näidikule seinal oli ideaalne temperatuur 26 kraadi ja 64% õhuniiskus. Edasi suunduti brändide osakonda kus oli samasugune süsteem kui sherride omas.
Brändi valmistamine algab veini tegemisest, millele järgneb destilleerimisprotsess. Destilaator , mida me seal ka nägime, kujutab endast pada, mille kohal on teine pada ehk koguja, mis kogub ülestõusvad alkoholiaurud kokku ja juhib mööda toru edasi. Kui seda auru jahutada, alkohol kondenseerub ja saadakse vedelik, millest suurema osa moodustab alkohol. Veelgi puhtama alkoholi saamiseks protsessi korratakse. Saime nuusutada ka erinevate destillatsioonide brändit. Esimene oli ikka väga hullu kummi haisuga.
Destilleerimise tulemusena saadud valge värvusega piiritus pannakse tammevaatidesse laagerduma. Tammevaadist omandab piiritus brändile iseloomuliku värvi ja vaniljese lõhnabuketi. Edasi segatakse eri tünnides laagerdunud piiritused vastavalt tootja stiilile.
Pudelibrändi võetakse alati viimasest - maapinnale kõige lähemal olevast vaadireast, mis on, suelo, seepärast on talle antud ka nimi ‘solera’. Sellest reas on kõige vanemad brändid. Kogus, mis sealt korraga võetakse, ei tohiks kunagi ületada kümnendikku vaadis olevast kogusest ning see asendatakse brändiga, mis tuleb teisest vaadireast ja nii edasi kuni jõutakse laagerdunud vaatide esimese reani, kus laagerduvad noorimad destillaadid.
See meetod stimuleerib laagerdumisprotsessi ja võimaldab garanteerida, et ‘solera’ või vanem vein toob välja sametise ja vana brändi täieliku karakteri.
Ilgelt tark jutt tuli aga ma ei osanud Minna saadetud jutust kärpeid teha :o)
Ekskursioon tehtud oli aeg degusteerimise juurde asuda. Proovimiseks anti kuiva ja magusat sherryt ja brändit. Ostsime ka kaasa veidike.

Olles käinud Osborne omas teadsin, et ei ole mõtet rikkuda äsjast naudingulist kogemust seal toimuva nõksa nõrgema esitlusega. Seega tegime lihtsalt Osborne tehase juures pilte pullidega. Muuseas toodab Osborne ka pulli lihast pasteeti ja erinevaid tooteid. Samuti toodab sama kontsern ka Red Bull nimelist jooki. Kuna oli valminud uus kiirtee lõik seal kandis, siis sõitsime Autoroute jaoks järjekordselt suvalisel põllul :o) Suundusime edasi Vejer de la Frontera nimelise linna poole mille juure on ka üks väiksemat tüüpi bodega. Kus saadaval huvitavat apelsiniveini. Koha nimeks siis Bodega Gallardo. Sooritasime ka sealt paar ostu ja kimasime edasi Tarifa ja seal ootava lõunatipu poole. Teepeale hakkas järjest rohkem ilmuma tuulegeneraatoreid ja neid suisa põldude viisi. Mingi uus põllutaim vist. Enne olid lihtsalt mäeharjad neid täis siis nüüd ka siledal maal. Järgmisena jäi meie teele ette suur liivadüün, mille otsa sai ka ronitud. Kuna seal kandis puhub tuul ainult kahest suunast. Mandrieuroopa poolt puhuvat tuult mis toob kaasa soojad õhumassid aga viib ära rannast sooja vee nimetatakse Levante. Levante tuleneb verbist "levantar" mis tähendab tõusma ja märgib päikese tõusmise suunda. Teist tuult mis puhub Atlandi poolt ja mis toob sooja vee ja jahedama ilma nimetatakse Poniente. Poniente tuleneb sõnast „poner” mis omakorda tähendab langemist või maha heitmist ja märgib sellega päikese loojumise suunda. Üldiselt on see düün tekkinud sellest, et levante puhub seal pikki randa ja toob endaga kaasa paraja hulga liiva mis kuhjub vastu metsa olevatesse puudesse ja nende ümbrusse. Ühest kohast paistis veel napilt välja puid ja teisest kohast oli näha kaabli posti otsa umbes 0,5 m ulatuses.
Eemal lahepeal paistsid kuhjade viisi Kite surfareid ja ka mõned purjelauaga sõitjad. Pärast tuli välja, et mingi võistlus oli olnud. Aru ma ei saa kuidas nad omavahel sõlme ei lähe seal :o)
Sõitsime Tarifasse ja vaatasime üle kohad mis mulle meenutusi teistele avastamisrõõmu pakkusid. Käisime ära muulil mis on piiriks Atlandi ookeani ja Vahemere vahel. Vaadati ka eemalt paistvat Aafrika mäetippu. Rohkem sealt ei näinud sest nii udust vaadet pole ma ennem näinud. Aafrikani on sealt u 8 km ja kiirlaev kimab üle 35 min. Tõsi küll mitte otse sest vool on seal hästi tugev ja teisel pool maabumise linn Dangier natuke eemal. Sealne fotoseeria läbi otsustati ujuma ja päevitama minna. Vesi oli aga ootamatult külm ja meie seal viibimine kujunes peris lühikeseks. Selle eest sai rannas päikest võetud. Selline külm vesi ongi jube hea korra sisse hüppamiseks sellisest palavusest nagu rannal valitseb. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema otsustati asuda söögikoha otsinguile. Kuskil teises linnas aga ei andnud siesta ennast nii palju tunda kui Tarfias. Pizza koht oli kinni. Muidu hästi lahe koht kus saab kääridega pizzat süüa. Lõikad tüki nagu ise tahad.
Kebabi putka oli kinni. 100% fun kõrval asuv söögikoht oli kinni ja üldse enamus kohti oli kinni. Ammendanud oma teadmised söögikohtade osas toimus osade vahel mõttevahetus teemal mis nõme koht see on kus kõik on päeval kinni. Aga selline see elu seal juba on :o)
Läksime panime kämpsi telgid püsti ja närisime natuke võileibu. Siis keerati basseini äärde ennast pikutama ja õhtut ootama, et linnapeale minna. Õhtu käes ja kõik linna minemiseks valmis istus Dann rooli ja teatas sõitma hakates, et rool käib kole raskelt. Rooli võimendi õli oli lahkunud meie auto süsteemidest. Paras paanika oli käes, kuna keegi ei teadnud millist õli võib/ peaks sinna juurde valama ja mis juhtub kui ei vala. Dann, kui kõige targem selles valdkonnas, teadis rääkida, et kui on roheline õli, siis osadel autodel ei tohi punast peale valada. Mingi orgiga sorkides tegime selgeks, et oligi roheline. Igaks juhuks helistasime ka autorendist antud SOS numbrile mis aga ei vastanud. Otsustasime, et küllap see ikka linna tagasi ja malagasse ära veab meid. Ja linna me suundusimegi. Pood hakkas ennast varsti kinni panema seega panime tüdrukud maha, et nad söögikraami kokku koguksid ja läksime autosid parkima. Linnas oli parasjagu Feria ehk siis linna kaitsepühakule pühendatud pidustused ja selle raames käimas härjavõitlus. Need mõlemad kohad on päris poe lähedal seega oli parkimiskohtadega vägagi kitsas. Oleks teadnud, et härjavõitlus on oleks üritanud pileteidki sebida aga sellest saime aimu alles siis kui oli me autod läbi ime suutnud parkida suht areeni lähedale ja tagant värav lahti läks ning sealt ehitud hobustega surnud härg välja lohistati. Kahveltõstuk alla ja tõsteti see kohe külmutusauto peale. Ninast ja suust tuli pahinal verd ja see moodustas tänavapesu vee kaasabil mööda tänavat alla voolates päris korraliku jõe. Olime seda jäänud peris mitmeks minutiks vahtima ja nüüd silkasime poe poole. Asjad olid juba välja valitud, maksime ära ja kobisime tagasi autode juurde. Selle aja jooksul oli maha löödud veel üks härg ja seda veeti parajasti väravast välja. Inimestele jagati mingi noore härjavõitleja fotosid kes oli selle õhtu staar nagu me aru saime. Kõik rapsisid autogramme küsida. Meie kasutasime segadust ja hiilisime ühest väravast sisse piiluma kuidas see areen ka seestpoolt välja näeb. Peatänaval asub omapärase disainiga koht nimega Surf Kebab, suundusimegi sinna sööma, sest hääletuse pizza ja kebabi vahel võitis see. Kebab ise oli hea. Maksis kah mitte palju ja maitses omamoodi hea. Kuna käigus oli feria siis otsustasime ka seda külastada. Kohale jõudes hakkasid juba jupp maad enne festivaliplatsi teeääres olema kaubaputkad kus müüdi igast kola. Alates käekottidest lõpetades kujukestega. Ühes tehti lahedalt värsketest kartulitest kartulikrõpse. Feeriaplats ise nägi välja nagu kompott lõbustuspargist ja õllesummerist. Ühes ääres olid igasugused atraktsioonid suurematele ja väiksematele, millest ühte rõvedamalt loksutavat otsustasid Dann, Elvis ja Walts ka külastada. Atraktsiooni põhimõte oli imiteerida rohutirtsu hüppeid seega see pöörles ja pendeldas ülevalt alla. Oli ka tiire ja lototrone kus võis võita pocketbike rattaid. Lisa andsid flamencokleitides ringi tatsuvad või veel kärudes sõitvad väikesed lapsed. Platsi teine osa oli aga kaetud erinevate telkidega mis olid erinevate flamenco gruppide poolt püstitatud. Osad vähe uhkemad, osad veidike tagasihoidlikumad. Uhkemad olid tavalisel lihtrahva eest suletud ja sisse said vaid selle flamencoklubi liikmed. Asutades end ühte nendest sisenema tormasid ligi kohalikud noormehed sooviga tüdrukuid tantsima võtta. Sellega peletasid nad need sealt üldse eemale. Kell oli küll juba pool üksteist õhtul aga rahvast liikus sellel platsil ikka hämmastavalt vähe ringi. Küllap oli liiga vara veel. Eelmisest korrast on mälestus, et tassiti vanalinnas ka selle linna pühaku kuju ja suundusime vaatama, et äkki on rahvas hoopis seal. Pärast tuli välja, et seda kuju tassitakse aint esimesel ja viimasel päeval. Seega jäi ka käik vanalinna lihtsalt ringi uitamiseks. Teinud peale tiiru vanalinnas avastasime, et kell hakkab palju saama ja suundusime autode juurde. Kuna eriti keegi ei viitsinud linnapeale jääda ja autodega sai kämpsi aint südaööni siis läksime tagasi kämpingusse. Seal jätkasime niisama jutustamist ümber auto ja kobisimegi peagi magama. Dann, Elvis ja Walts aga otsustasid mingi hetk kahe ja kolme vahel minna uurima kus asus see 100% fun koht, et seal mõned Mojito’d teha. Tulles vaatasime, et see on umbes 2,1 km kaugusel. Tagasi minnes nad aga loobusid u 50 meetrit enne õiget kohta ja keerasid mere äärde, et sealtkaudu tagasi tulla. Seal olid sattunud mingile peo jäänustele. Tagasi tulles olid nad kuskilt hankinud sisaliku kellega otsustati korraldada fotosessioon. Täpsemalt Elvise kommentaarides.

Päeva läbisõit : 178 km (juhid Elvis ja Dann)
Ööbimine: Camping Paloma Tarifa linnast natuke Cadiz’i poole u seal kus liivatüün. (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 56,71€)

Osalejate kommentaare päevale:

[Elvis]
Päeval külastasime veini ja bränditehast, selles oli tore mustajuukseline tibi, kes üritas vahelduseks portugali keelele ka inglise keeles meile asja seletada, mina katsetasin aga tema peal kaamera lähivõtteid ja zuumi.
Õhtul käisime ookeani ääres ujumas, päevitamas, hiljem veel basseini ääres lebotamas. Õhtul kui tahtsime sõita linna peale tiirutama, avastasime et üks auto hakkab otsi andma- nimelt oli roolivõimu õli ilusti välja voolanud. Väga see meid ei häirinud ning peale mõningast arutelu läks Dann rooli taha muskleid treenima. Linna peal selgus, et oli alanud pidustuste hooaeg (Ferie). Rahvas oli pöördes, kõikjal müüdi tilu-lilu, lastele karussellid, vanematele tantsukohad. Käisin ka mina miski pealtnäha hirmsa aparaadi peal, mille tööpõhimõte oli inimesi ülesse alla loksutada (2,5 eur). Kas sellest või millestki muust, igatahes oli mul hommikuks kõht suhteliselt korgivaba. Peale südaööd laagriplatsile tagasi jõudes, otsustasime Danni ja Valtsiga, Pisikese ripakil õlusid lahendada. Julgust kogununa, läksime hiljem kohalikku kõrtsi avastama. Tee sinnani, pidi olema miski 2 kilti, kuid meie sihtpunkti ei leidnud (hommikul tuli välja et loobusime umbes 50 meetrit varem). Igatahes läksime tagasi miskit kolmandat teed pidi mere äärest ja jõudsime vist privaatpeole. See tähendas seda, et randa oli aetud Hummer, mille katusel oli lasershow aparaat ning DJ pult. Kahjuks oli kell ~3.00 ja pidu just lõppenud. Kämpingusse tagasi jõudes avastasin peldikust miskise suuremat sorti sisalikulise, kellega me ka mõned reidikad tegime. Valts põrutas ära magama ning meie Danniga, jõime veel Pisikese viimased õlud. Peale seda otsutasime, et toome sisalikupoisi peldikust enda juurde, et ka teised saaksid ilusaid pilte teha. Kahjuks kõik magasid ning seega pidime nende elu kergendamiseks ja mitte segamiseks neid aitama. Alustasime Pisikesest, kui järgmise päeva autojuhist, alustuseks asetasime armsa looma tema magamiskotile, hiljem ka rinna peale sooja. Pildistamisesessioon kulges juba suurepäraselt, kuni Pisike läbi une looma krahmas ja hirmsa hooga vastu kõrvaltelgi seina virutas. Kui looma päästma tõttasin, sain ka ise Pisikese kivijala lööki tunda. Kartes Pisikse kättemaksuaktsioone, magasime seekord Danniga lukustatuna autosse, esiistmetel. Sellest oli ka kasu, sest hommikul ärataski meid Pisikese krõbistamine, nimelt üritas ta hirmsat moodi meie auto aknapragudest miskit heina sisse toppida J. Igaks juhuks me enne reisi lõppu talle pilte ei näita, muidu topib veel teab mida.

12. päev (06) : Isla Cristina - Sevilla - Jerez de la Frontera - Rota

Hommikul ärgati Danni röögatuse peale, et müristab ja kohe hakkab kallama, vaja asjad kärmelt autosse panna. Julgen arvata, et tegime telkide kokku panemise rekordi :o)
Müristaski ja pilved olid taevas, kaks korda tilkus taevast ka natuke vett mida vihmaks nimetada on palju. Üldiselt tegime hommikused protseduurid kahe sabina vahel ära ja kimasime pilve alt ära Sevilla poole. Järsku oli teel liiklusmärgid väljas, et eespool ootab meid 2-3 km pikkune ummik. Lahedad elektroonilised infotablood on seal. Peagi oligi ummik käes. Venisime pikkamööda seal edasi kuni nägime eemal helikopterit õhku tõusmas ja meist läks mööda sõitis tulede vilkudes tuletõrjeauto. Ilmselgelt võis sellest järeldada, et tegemist on mingi suurema liiklusõnnetusega. Peagi nägime tee ääres ühte veoautot natuke katkise tagumise nurgaga. Ei paistnud nagu midagi väga erilist olevat. Sõitsime vaikselt ummikus edasi kui nägime eemalt mingit reisibussi teeääres ja rahvasumma selle ümber sebimas. Kusjuures vahemaa oli veokaga vähemalt mingi 500m kandis. Bussi ees nägime valge lina alla olevaid keha. Järlikult keegi surma kah saanud. Tagasi Eestis olles kuulsin, et tegemist oli olnud venelaste bussireisiga mida olid juhtinud poolakatest bussijuhid. Surma olid saanud bussijuht, giid ja kaks reisijat. Kokku 4 inimest. Ja osad olid tugevalt vigastatud. Tundub, et poolakad ei hoidnud kiirteel pikivahet ja lendasid veokale tagant sisse. Meie tee läks aga edasi Sevilla suunas. Mõningaste ekslemiste tulemusena millesse kuulub ka mööda ühistranspordi ehk siis taksode rida sõitmine. Suutsime autod ära parkida parkimismaja alumisele korrusele. Ilgelt kuum ja lämbe järjekordselt. Suundusime oma ringile mööda Sevillat sihiga külastada katedraali, Real Alcázari ja Plaza de Espana’t. Katedralini jõudsime suht ootamatult sest selle ümbruse tänavad olid üles kaevatud ja käis suurem teeremont. Järsku keerasime nurga tagant välja ja hopsti olimegi kohal. Sevilla katedraal on maailma suurim gooti stiilis kirik on mulle mingist tekstist meelde jäänud. Saanud lahti ukse taga tüütavatest mustlasemutidest kes üritavad sulle pihku surada mingit õnne ja muud toovat oksa ja siis selle põhjal ennustada. Loomulikult selle eest raha tahtes. Suundusime pileti lunastanutena sisse ja vaatasime mingit pisikest ekspositsiooni eesruumis kui astudes ühe madala ukse alt läbi avanes katedraali peasaal mis jättis uskumatult võimsa mulje. Seda oma kõrguse ja massiivsuse poolest. Väguga pildistamine oli keelatud ja seda oli näha ka igalpool sähvivatest välklamidest :o) Jalutasime seal ringi ja uurisime reliikviaid mis peidus aardekambrites. Saali ühes nurgas oli aga nelja kuninga poolt kantud kirst milles olid Kolumbuse jäänused ehk Christobal Colon nagu teda seal nimetatakse. Kusjuures kuningate riided olid tehtud nii detailselt, et tekkis vajadus neid natuke näppida veendumaks, et on ikka kõva materjal. Samuti oli uhke altarivõre mille peale oli kulunud 3500 kilo kulda :o) Head vaated avanevad aga vanasse minareti torni ronides. Ülesse lähevad mitte trepid vaid kaldteed, sest kunagi usureformi ajal sõitis kuningas sinna ülesse hobusega. Üles minemine sellise palavuse käes oli muidugi paras tegevus kui mingil hetkel tulid vastu Dann ja Walts ja teatasid, et pool teed alles ees. Kuna kaldteed olid nummerdatud ja ma olin mingi 32 kandis siis tekitas see meeldivaid tundeid. Tegelikult oli neid kaldteid kokku 37 ehk siis 1 ring oligi veel ronida. Üleval olid hea vaade üle kogu linna. Väljumisel oli veel meie teel apelsinipuude aed, kahjuks ei olnud veel hooaeg ja apelsinid jäid maitsmata. Väljas olid kõik kole kurnatud nägudega ja ei näidanud üles erilist valmidust minna külastama Real Alcázari seega otsustati minna kondama mööda linna ja kuskil süüa. Kaspar ja Pirje avaldasid soovi minna poodlema ja leppisime kokku kohtumise autode juures. Teised kondasid mööda linna ringi ja söögikoha otsingud kukkusid haledalt läbi. Lõpuks leidsime ühe koha kus võtta klaasike sangriat ja veidike süüa. Valikuga läksin seekorda alt mina. Lugedes välja midagi munadest ja seentest järeldasin selle olevat omlett seentega. Tuli välja aga, et mingid seene ribad kastetud muna sisse ja praetud. Süüa kannatas aga polnud päris see mis oodatud. Samuti osutus üle ootuste kallimaks Sangriakann. Kui ennem ringi kõndisime siis paar tänavat eemal vaatasin ühe söögikoha menüüd, et maksab u 8€ liitrine kann. Pärast seal selgus, et maksab 12€ kann. Olime võtnud 2 kannu. Portugalis oli mingi 1,5 liitrine kann 10€. Kõhud täis ja õppetunni võrra rikkamad suundusime poodeldes autode poole. Ühes poes kohtusime ka Kaspari ja Pirjega. See oli peris omapärane pood. Nimelt müüdi seal igast maade lippe. Samas olid müügil ka Natsipartei, Natsisaksamaa ja Gestaapo lipud. Seega lahe pood ;o) Walts ostis millegipärast hoopis Hispaania lipu. Kuna eelmistelt reisidelt olen üritanud osta tänavakunstnike akvarellpilte sihtkohtadest siis ka Sevillas jäi paar sellist ette. Tõsi küll poodides aga mitte kunstnike käes. Ei jäänud kunstnikegi ette. Ostmata jäid need aga ühe pisikese kirja – Printed in Italy pärast pildi all servas :o)
Edasi viis tee meid seekord Jerez de la Frontera suunas, et märgistada ära mõni veinitehas või brändi tehas ehk siis Bodega mida järgmine päev külastada. Paar tükki leidsimegi aga sisepääsu ei leidnud. Et aga kämping asus sellise koha nagu El Puerto de Santa Maria taga ja teadupärast tehakse ka selles linnas brändit ja veini. Kaardistasime ka seal ära Osborne ja Terry tehased kus sai käia. Suundusime edasi Rota nimelise linna poole. Eemalt nägime ühte lennukit tõusmas. Kaardil aga ei paistnud ühtegi lennuvälja olevat. Peagi oli põhjus selge – sõjaväelennuväli. Sõitsime mööda ühest tohutu suurest mereväe baasist. Paistis, et seal on ka golfiväljakud. Pärast Eestis vaadates oli seal veel ka u 8 pesapalliväljakut ja 2 staadionit. Sadamas seisis lennukikandja ja lennurajal hiigelsuur lennuk. Oleks seda seal teadnud oleks luurama läinud :o)
Üldiselt leidsime kämpingu suht lihtsalt ja umbes kaardile pandud märge jäi sellest ainult 100-200m kaugusele.
Kämpingus näidati üle hulga aja meile konkreetsed kohad kätte. Tavaliselt saime need vastavalt oma maitsele ise valida. Osad läksid päikeseloojangust pilti tegema teised kohanesid olukorraga ja tekitasid peldikus keraamikakahjustusi st sittusid. Käidi ka ookeanis ujumas. Imelikul kombel ei olnud eriti lainet ja vesi oli samuti soe. Tagasi laagriplatsil tegeleti tavaliste õhtuste tegevustega Seekord otsustati erandina mitte naabreid häirida. Kõrval oli perekond lapsega. Võtsime pudelid kaasa ja suundusime rannas olevatele treppidele istuma ja loodust nautima. Varsti suundusid magama Minna ja Elvis. Dann oli kohe magama läinud. Kaspar ja Pirje suundusid romantilisele jalutuskäigule. Walts, Tarks ja mina ei lasknud end sellest heidutada ja jätkasime arutelusid maailmaasjadest. Joobes mõte genereerib igast huvitavaid tegemis ja ringiga jõudis jutt selleni, et Walts võiks posti otsa ronida ja sealt lipu ära tuua. Tehtud mõeldud ja Walts oli nagu vana ahv posti otsas. Mingil hetkel tiksus veel rahvast randa aga kuna Waltsi edevus ei andnud häbeneda siis pidi ta seal posti otsas endast pilte tegema. Me trepipealt vaatasime, et veel üks majakas rannas :o)
Tagasiteel kämpsi üritasime veel rannabaarist õlut saada aga kohalikud ei olnud eriti abivalmis meile seda müüma. Samas, mis sa suvaliselt öövalvurilt ikka tahad :o)
Tagasi kämpsis keerasime magama. Edasi järgneb lõik mida meenutada ei taha aga elvis teab paremini. Omapoolse kommentarina ei tea mis selle hoo põhjustada võis sest alkoholi niipalju ei tarbitud, et see oleks võinud seda põhjustada. ;o) Võibolla olid need õhtul ära söödud krevetid mis arvasid, et kui pea mere poole magada on neil vaja minna ujuma. Võibolla üritasin ma lihtsalt öösel lõvisid eemale peletada. Sellisel juhul toimis see edukalt sest hommikul polnud igatahes ühtegi lõvi ümbruskonnas näha.
Kokkuvõtteks tore, et sain pakkuda seltskonnale kõneainet vähemat reisi lõpuni, arvatavasti ka kauemaks, vähemalt jääb midagi meelde :o)

Päeva läbisõit : 283 km (juhid Kaspar ja Walts)
Ööbimine: Punta Candor camping - Rota linnas. (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 52,79€)

11. päev (05) : Sagres - Lagos - Lagoa (veepark) - Tavira - Isla Cristina

Hommikul ärgates sooritati tavapärased võimlemisharjutused ja toodi ka viimane pesu kuivamast ära. Kuna selle päeva graafikus oli ka veekeskuse külastus siis ei kibelenudki keegi eriti hommikul ujuma minna. Suunduti hoopis poodi, et saaks kaasa noppida mõned flaierid millega pidi saama odavamalt veekeskusse ja meelitada kaasa mõned külmad õlled. Operatsioon õnnestunud keerati autonina veekeskuste asukohe peale. Teele jäi veel ette linn nimega Lagos mis oli olnud vanasti suurim neegrite maaletoojate keskus. Ehk siis orjakaubandus linn. Mida aga ei leidnud oli vana orjaturg mis seal olema pidi. Isegi Turismiinfo ei teadnud midagi :o( Sealt saadud info põhjal selgus aga, et hoopis lähemal asub üks veel parem veekeskus kui algselt planeeritud Aqualand. Slide’n’Splash oli koha nimeks ja pärast teisest kohast mööda sõites tundus see tõesti natuke suurem olevat.
Tegime reisi sünnipäevalastele piletid välja ja astusimegi väravatest sisse. Pilet oli 16,50€. Asjad kappi pandud, kappi lukusüdamiku laenutus maksis 3€. Asusime uurima pakutavaid võimalusi. Tohutu hunnik torusid millest atraktiivseimad tundusid esmavaatlusel: Matiga mööda sirget toru alla sõitmine ja siis proovida sellega basseinis võimalikult kaugele libiseda. Must toru, mis oli tõesti pime kui öö. Mitte midagi ei näinud. Demosime elkariga kohalikele kuidas sellises torus kiljuma ja naerma peab :o) Sirge jõnksudega rada kus sai 5-kesi kõrvuti kiirlaskumist proovitud. Kõrgeima torni otsast otse alla tulev rada paari jõnksuga mille enamus proovimata jättis aga kohalike seas väga popp oli. Elkar ja Kaspar käisid selle peal ikka ära. Üldiselt tegevust jätkus ja igav ei hakanud. Lõpu poole avastasime omale ala mis seisnes mööda lühikest toru rõngaga alla sõitmises ja jõnksu peal sellega hüpata proovimises. Teised olid mannetud ainult Dann ja mina saime rõnga natukene torust lahti. Umbes kella 16 paiku otsustasime, edasi liikuma hakata. Varsti hakati ka seda kohta sulgema avatud oli hommikul 10st – 17:30ni
Edasi viis meie tee kohta nimega Pêra mille flaier oli Elvisele pihku jäänud. Toimus seal siis liivalinna ehitamise festival. Teepeal käisime veel poes ja täiendasime oma söögi/joogivarusid. Eriti popiks joogiks osutus järjekordselt sangria. Jõudes kohale avastasime, et ehitatud oli hästi suur liivalinn Cidade de Areia (Mitologias) mille teemaks oli see aasta mütoloogia. http://www.fiesa2006.com/ lehelt saab selle kohta rohkem infot. Kohale minnes mõtlesin, et üle 5€ ei maksa liivalosside vaatamise eest. Pilet maksis 7€. Elvis läks üksinda vaatama ja teistele ülevaatefilmi tegema. Teised istusid parklas ja luristasid aja parajaks tegemise eesmärgil sangriat, autojuhid vett :o) Pärast pilte vaadates mõtlesin, et oleks ikka vist pidanud sinna minema. :o)
Igal juhul suundusime edasi Hispaania poole ja kirjutasime oma pisikesse musta märkmikku üles, et siia tulen kunagi veel tagasi.
Suundusime edasi Hispaania poole lootuses leida kuskilt Faro linna lähedusest kämps. Õhtul tegimegi tiiru linna peal ja leidsin ühest alkoholi poest aasta 1976 portveini. Käsi juba tõusis ostma aga hind pani selle sama kähku tagasi langema. Pole lihtsalt selline veini austaja, et ühe veini eest sellist raha maksta. Oma jalutuskäigul jõudsime paadisadama äärde ja kuna oli saatmata veel mõned margid siis otsustasime margipoe üles leida. Lõpuks Walts ühest hotellist saigi vajaliku koguse marke. Nüüd oli veel vaid vaja leida postkast kuhu need ümbrikud sisse surada. Paar linna eemal sooritasime oma viimased ostud portugali territooriumil portvein kaasa jms. meened. Infolauast osati enamvähem seletada ka seda kus asub postkast. Õigemini postkontor mille ka lõpuks üles leidsime. Kirjad postis mõtlesime visata ankrusse nii lähedal hispaania piirile kui saab. Oli mingi mälestus, et Tavira linnas on kämps. Millegipärast ei olnud seda aga Autorouti pannud. Ajasin asja enda unustamise kaela. Kui aga kohale jõudsime ja jupp aega kämpsi siltide järgi sõites jõudsime sadamasse tuli meelde miks ei olnud seda Autoroutes. Nimelt asub see kämps saarel ja sinna autoga ei saa. Kuna kell oli ka piisavalt palju siis selgus, et laev sinna ka enam ei käi. Lähimad kämpsid asusid 20 km tagasi ja 25 km edasi juba hispaania poole peal. Kuna aga mõlemal autol kütuse tuled põlesid ei tahtnud ikkagi Portugalist kallist kütust võta. Keerasime ninad Hispaania poole ja jõudsimegi kohe peale piiri asuvasse tanklasse. Bensiin meeldivalt odavam ja murekoorem meeldivalt kergem. Ainuke mure oli kergelt joogine ja porisev Dann kellel keelati kõik sangria persse panna :o)
Piir jättis järjekordselt huvitava mulje kus keset silda oli lihtsalt väike silt väljas mida hooletumal vaatamisel tähelegi ei paneks. Pimedas jõudsime Isla Cristina linnas olevasse kämpsi ja väraval oli vastas 2 turvameest. Waltsi mangumise peale lasti meid hoolimata hilisest kellaajast sisse. Toonitades veel silencio, silencio. Võtsime siis vaikselt asja ette. Viimasest poest oli ostetud ka jääd mis aga seoses vähese sangriaga kulus pepsi jms jookide jahutamiseks. Natukene söödud joodud kobisimegi magama.

Päeva läbisõit : 223 km (juhid Tarks ja Pisike)
Ööbimine: Camping Girlda - Isla Cristina linnas. (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 56,90€)

10. päev (04) : Alcacer do Sal - Odemira - Sagres

Hommikul ärgates järgnes järjekordne rutiin söögi, pesu, pakkimise jms näol. Kuna asusime keskmaal kus ümbruses midagi huvitavat ei paistnud olevat asusime teele euroopa edelatipu suunas ehk siis Sagrese linna poole. Eesmärgiga jõuda varakult kohale ja logeleda rannas. Teel peatusime korra korgitammede juures ja vaatlesime lähemalt seda kuidas kasvab aine mis hoiab kinni veini pudelis. Korgi kiht kasvab puule umbes 10 aastaga. Seega on tee ääres palju nummerdatud puid. Number puul tähistab seda, et mis aastal viimati sellelt puult „nahka” võeti. Näiteks number 6 tähendab, et viimane võtmine on olnud sellel aasta, ehk 2006. Kõige vanemat nägime number 9ga märgistatud puud. Koorimine tundub toimivat nii, et lõigatakse koor u meetri pikkuste vahemaade tagant risti puuga läbi ja siis kooritakse see rõngas sealt pealt maha. Pärast paistsid korjatud kihid korki kuivamas või lihtsalt ladustatud hunnikutes ka teeääres. Peagi läks tee aga äärmiselt kurviliseks ja ei tea kas palavusest või millest kiunusid kummid kurvides ka väga väikestel kiirustel. Teele on jäänud juba päris mitu omapärast kaartega raudsilda. Eriti omapärane oli samas kämpingu linnas olnud tõstesild. Mille kõrvale oli küll uuem sild juba ehitatud ja seega võis selle vana tõstemehhanismis funktsioneerimises kahelda. Aga tee viis meid edasi ja peagi hakkas puude vahelt jälle Atlandi ookean vilksama. Lõuna paiku jõudsime Sagrese nimelisse linna ja suundusime algatuseks kohe edelatippu vaatama. Tegelt ei teagi kumb see õige edelatipp on kas see mis kindlusega on või see mis seal kõrval tuletorniga on. Meile igal juhul tundus, et see tuletorniga on kaugemal. Võibolla on seal sentimeetrite mäng :o) Igatahes on seal loodus võimas ja kirjeldamatu.
Sellisele vaatele suudavad vähesed vastu panna ja seega läks ka meil vaidluseks kas minna randa, poodi või kämparisse. Tulemuseks oligi selline järjekord, et kõigepealt randa mis asus hästi lahedas kaljude vahele jäävas sopis. Naudingulised lained, atlandi kohta imelikult soe vesi ja päikesepaiste. Logelesime seal mingi tunnikese ja veel pool teistki otsa. Elvis lõbustas rahvast oma Jurmalas presenteeritud bikiinitriki kordamisega :o) Siis sai joogivesi otsa ja suunduti vahelduseks poodi varusid täiendama. Siis käparisse telke püsti lükkama ja pesu pesema. Pesu kuivama riputatud ja natuke kõhtu kinnitatud suunduti tagasi randa. Dann ja Elvis otsustasid veids linna peal ringi sõita. Viisid meid randa ja pärast tulid järgi. Selle aja peale oli juba hämaraks läinud ja lained veelgi suuremaks läinud. Peris omapärane oli proovida nende peal liueldes rannani sõita. Alatult hoiatamata lõi seljatagant tulev laine aga Waltsilt maski peast ja kadunud see oligi. Kammisime küll põhja ranna poole, et ehk on laine maski rannale kandnud aga pealmise kihi all toimuv tagasivool oli nii tugev, et arvatavasti oli mask teel hoopis rannast eemale. Rääkides Minnale mis Waltsi maskiga juhtus avastas ta, et ka tema prillid on peast kadunud. Suundusime tagasi kämpsi, et külastada sealset restorani ja tarbida mõni kann sangriat ja hea õnne korral midagi söögi moodi välja pigistada. Resto oli ilusa vaatega linnale ja isegi lahti. Mida seal aga ei olnud oli kõik mida me soovisime. Paar võileiba oleksime saanud :o) Aga seda kraami jagus meil ka autode juures. Sangriast võis samuti und näha :o( kolisime tagasi autode juurde ja alustasime UNO kaardimänguga. Imelikult varakult kobisid kõik vabatahtlikult magama. Danni ja Tarksiga löristasime veel lahtised õlled sisse ja siis veel ühed kaardimängu kõrvale ning läksime samuti magama. Järjest suuremat populaarsust võidab vabas õhus ainult magamiskotiga magamine.

Päeva läbisõit : 227 km (juhid Elvis ja Dann)
Ööbimine: Sagrese juures üks kämps. Asub kui Sagrese keskelt ringristmikult keerata paremale edelatipu suunas siis u 2-3 km linnast väljas näitab silt paremale. (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 48,20€)

9. päev (03) : Areias - Cape Roca - Sintra - Setubal - Alcacer do Sal

Hommikul ärgates mindi toodi autod aia tagant ära. Järgnesid järjekordselt tavapärased hommikused tegevused mille käigus sai gaas otsa. Õnneks olime näinud Gampingazi balloone kämpsi supermarketis müügil. Tarks läkski ostma. Tagasi tulles teatas, et hinnaks 1,75€ ja meie ostsime bensukast eelmise 6€ga, rsk ma ütlen. Igaljuhul sai kohvi ja ka eilane piim oli veel tarbitav. Päevaplaan nägi ette Läänetipu, Sintra ja Tarksi sünnipäeva. Sõites läänetipu poole hakkas üha tihedamini vastu tulema tsikleid ja nende seljas sõitvaid inimesi. Osad ajasid eriti hullu mööda mägiteid tehes möödasõite kõige võimatumates kohtades. Jõudes Cabo da Roca nimelisse kohta mis on siis mandrieuroopa kõige lääne poolsem tipp kust enam edasi pole kuhugi minna. Ja kõik selle parkla oli paksult täis tsikleid. Mingi kokkutuleku moodi asi paistis olevat. Meie suundusime peale mõningast sõiduvahendite imetlemist aga läänepoolseima nuka peale ja soovisime seal Tarksile õnne :o) Läänetipu koordinaadid on siis 38 kraadi ja 47 minutit põhjalaiust ja 9 kraadi ja 30 minutit idapikkust. Kõrgus u 140m merepinnast :o) Hirmus tuul oli seal tipus ja nii paks udu, et kallakust alla vaadates ei paistnud isegi vesi. Pärast eemalt Sitrast mäe otsast vaadates oleks nagu udu müür olnud seal. Põhja portugalist tulev külm õhumass sai seal soojaga kokku. Edasi viis tee meid Sintras asuvasse Pena parki ja lossi. Tohutu suur park mille on rajanud Fernando II 1839 aastal. Onkel ise tundus olevat midagi meie Glehni sarnast, et kerge kiiksuga. Oli kokku vedanud terve hulga taimi igalt poolt maailmast ja üritanud neid koos kasvama panna ja ristanud vist kah. Üldse oli park täis igasuguseid lahedaid nurgataguseid ja omapäraseid kohti mida vaadata. Kuninganna pink kõrgel mäe otsas kus talle meeldis istuda ja nautida vaadet lossile vaadates seda treppi mis sinna viis on küll arusaamatu kuidas ta oma uhke kleidiga sinna sai. Koobas mida Walts ja Elkar fotoka valgel uurisid ja mina oma kurbadele kogemustele pimeduses kolamisel toetudes õuest jälgisin. Poisi või hiiglase kuju kalju otsas ja palju muud. Lõpuks jõudsime ka juba enne eemalt paistnud lossi juurde mis oli ääretult hästi säilinud ka tubade sisemus. Loss ise tundub olevat mitme erineva stiili segu ja näeb välja peris omapärane aga ilus. Jättis igatahes fantastilise mulje. Tasub kindlasti külastada.
Eemalt vaatlesime ka Maooride kindluse varemeid aga kuna kõik olid pargis kondamisse jätnud enamuse oma jõuvarusid siis piirdus nende külastus ainult visuaalse poolega ja väravas vee ostmisega.
Sõitsime autodega mäe all laiuvasse Sintra linna aga seal käik piirdus üürikese aja ringi piilumisega sest toimumas oli mingid vana aja päevad, midagi sarnast nagu viikingipäevad Käsmus. Räägiti vana aja elust olust, relvadest, kommetest ja rüütliturniiridest. Me ei saanud aga sellest midagi aru sest jutt oli portugali keeles.
Kuna Tarksi sünnipäev vajas veel hoogsamat tähistamist otsustasime edasi suunduda.
Sõitsime läbi lissaboni ja teist silda mööda välja. Kui ette jäi bensukas koos McDonald nimelise söögirestoraniga. Autod tangitud suundusimegi sööma. Osades kohtades toimib seal imelik maksa ja tangi süsteem. Kuna me ei teadnud kunagi palju meil läheb siis suutsime alati kuidagi ikka enne tankida ja alles siis maksta :o)
Teel Setubali lähistel olevasse kämpsi avastasime, et hoplaa, kogemata oli tee planeeritud üle vee viivat laevateed pidi. Kuna meil polnud õrna aimu kus sadam on ja kuidas sealt üle saab otsustasime ümber lahesopi sõita ja siis kämpsi jõuda. Peale seiklusi tasuliste kiirteedega kus üritasime vältida tasulist ja selle käigus sõitsime teise tasulise peale mis viis veel vales suunas :o) Jõudsime läbi korgitammede salude sõites ja piisavalt hilja peale jäädes Linna nimega Alcacer do Sal. Pood pandi meie nina all kinni ja siis nägime üle tee Lidl keti poodi milles ostude tegemine oli suisa rõõm. Ostud sooritatud meenus teisel pool teed poe juures nähtud kämpingu silt. Siia jääme oli otsus. Sest edasi oleks olnud u 80 km veel järgmise kaardil oleva kämparini. Üllatuseks oli see mingi Riiklik kämps kus kohad jube odavad ja autode eest ei tahetudki raha saada. Ajasime telgid püsti, käisime pesus ja alustasimegi pidustustega. Võileivad + Elvise kaardimäng milles igaüks pidas aegajalt kohustuseks sünnipäevalapsele klaasikese määrata :o) Üldiselt jätkus kõik normaalselt kuni valvur käis ja ütles, et vaiksemalt oleksime. Keerasime vaiksemaks ja jätkasime. Peagi hakkasid osad ära vajuma ja magama mindigi.

Päeva läbisõit : 157 km (juhid Kaspar ja Walts)
Ööbimine: Camara Municipal de Alcacer do Sal kämps. Odavaim kämps mis teele jäi. (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 24,08€)

8. päev (02) : Evora - Vasco da Gamma sild - Lisbon - Cascais - Areias

Hommikul silmad lahti ja sutsti kiire käik basseini. Umbes samal ajal toimusid ka teised tavapärased hommikutegevused. Saanuks lõpuks liikuma paigaldasime autod linnavärava lähedale bensuka parklasse ja läksime kondikirikut kaema. Kuna teele jäi ka internetipunkt siis mõtlesime, et astume sealt läbi ja saadame koju teateid. Punkt aga oli kinni ja paistis seda olevat terve selle päeva. Kondikabel ehk siis Capela dos Ossos oli päris võimas. Hunnik konte seina kogutud ja postid kaunistatud kolpadega. Samas jättis ta märgatavalt kehvema mulje kui Tsehhis Kutna Horas asuv kondikabel. Kabel külastatud suundusid osad poodlema ja osad mööda linna kolama. Mäetipus paistis suur katedral ja selle läheduses pidid olema Portugali teiseks paremini säilinud Rooma templi varemed. Suundudes alla tagasi kogunemispunkti sai järjekordselt aega veidike valesti planeeritud ja jäin natuke hiljaks. Kuna kedagi teist samuti ei paistnud siis istusin purskkaevu äärele maha ja vaatlesin linnaelu. Kuna kedagi ikka veel ei paistnud helistasin Tarksile ja selgus, et teised logelevad mänglevate purskkaevudega linnavärava juures. Ei tea kuidas ma nii valesti olin asukohast aru saanud. Ajasime ennast siis autodesse ja sõitsime keskväljakult läbi, et WiFi olemasolu testida. Tuli välja, et oligi. Ainult, et tasuline ja aru me ei saanud kust ja kuidas selle aega osta. Niipalju kui aru sain tuli kuskilt mingi ligipääsukoodiga kaart osta. Seega kuulutasime internetistumise läbikukkunuks ja jätkasime teed järgmise vaatamisväärsuse 16km pika Vasco da Gamma silla poole. Kaardilugejateks oli teine auto ja peale pisikest ekslemist jõudsimegi ilusti silla alguses oleva teetolli putkade juurde. Kaardilugejate auto aga keeras 1 kurv enne lõppu valesti ja pani mööda kiirteed vales suunas ajama. Suutsime neile veel röökida, et tulgu tagasi siltide järgi ja seda nad ka mingi ajaga tegid. Õnneks tuli mahapööramine sellel kiirteel suht varsti. Teetoll oli u 0,65€ auto kohta. Igatahes alla 1€. Sild ise jättis päris võimsa mulje. Ja edasine Lissaboni liiklus segadus täiendas seda veelgi. Loomulikult keerasime ühe tohutult suure ristmiku pealt valesti ja sattusime tasulisele kiirteele. Mis vähe sellest, et maksis raha viis meid hoopis vales suunas sellest kuhu minna plaanisime. Nimelt oli sihiks Sintra linn ja selle taga olev kämps. Saime mingil ajal auto jälle pööratud õigetpidi ja ja sihtmärk hakkas lähenema. Sintra mägised tänavad jätsid igatahes vägagi eirlise mulje. Märksõnadeks kitsas ja järsk. Selles pikalt ei peatunud kuna homme tuleme siia linna pikemaks tagasi. Olles pääsenud läbi linnast suundusime kämpinu asukoha poole mille ka kerge vaevaga üles leidsime. Probleem aga ilmnes sellega, et kuna järjekordselt hooaeg läbi siis kämping kinni. Õnnek oli üks härti abivalmis mees seal kes Autoroute peal näitas meile kus asub järgmine hea kämping.
Guincho oli selle koha nimi ja sinna me ka sõitsime. Käisime veel ennem oma esimese käigu atlandi ääres ära ja otsustasime tegevuse järjekorra Telgid püsti + ujuma kasuks.
Atlandi vesi oli külmem kui vahemeres harjunud. Aga kannatas olla küll. Selle eest oli laine võimas ja väga tugeva jõuga. Üritades mööda lainet kõhuli sõita vedas see suisa randa välja ja sealne liiv mõjus liivapaberina. Poseeriv Elvis sai aga tunda lainejõudu kus üks järsult tulev laine kastis ta pealaest alates märjaks.
Suundusime edasi saadud kaardil paistva linna poole kus pidi internetipunkt ja pood olema. Linnaks oli Cascais. Lahe linn Estorili küljeall. Kõndisime lihtsalt mööda linna ringi ja otsisime interneti punkti kui komistasime rannas liivakujusid tegevate skulptorite otsa, voolisid arajast ühte draakonit välja. Ees oli tekk, et kui keegi tahtis võis raha visata. Samuti kaustik tehtud töödega. Näiteks elusuuruses VW põrnikas ja igast muud põnevad asjad. Peale Internetipunkti külatust ja teadete saatmist oli ülejäänud seltskond tuvastanud üle raudtee paistva poe. Kuna me Tarksiga olime autojuhid siis läksime autode järgi. Teised läksid otse poodi.
Minnes autodeni avastasime aga, et meie teele poeni jäävad ette u 2 telliskivi märki, mingi lisatahvliga, ja raudtee millest veel täpselt ei tea kuidas üle saab. Kuna märk pole takistuseks ja meie lugesime selle lisatahvli pealt välja, et ei kehti turistidele ;o) siis lasime sealt otse. Pärast selgus, et oli vist kirjas, et ei kehti bussidele sest maha oli kividest laotud sõna bus iga natukese aja pärast. Peagi läks aga tee edasi liiklusmärkide jägi ja leidsime üles koha kust olime poodi näinud. Ees oli aga raudtee. Proovisime ühelt poolt aga ei saanud. Teiselt poolt sai, jälle kirpa alt :o) Tähtis oli see, et me juba nägime poemaja. Suund sinna ja esimese ringi pealt keerasimegi valeti ära ja sõit läks valele poole. Pöörasime ilusti 2 korda vasakule, ühe korra punase alt ja läksime uuele katsele. Seekord õnnestus enamvähem õiges suunas maha keerata. Mida aga polnud oli järgmine ärapööramine poe poole :o) Natuke eemalt aga hoidsime umbes poe poole ja jõudsimegi kohale. Ostud sooritatud nagu ikka piisava valiku tingimustes.
Minna oli kuskilt välja nuhkinud, et ühel suurel platsil toimub mingi kontsert. Läksime sea asja üle kontrollima ja kuna kõhud olid tühjad otsustasime seal platsil olevas välikohvikus ka süüa. Joogiks osutus seekord Sangria. Mis maitses hea. Samuti said ära proovitud grillitud sardiinid. Esimese kalaga oli veids probleeme aga siis sain selle puhastamise nõksu äppa ja edasi maitses see vägagi hea. Kontsert sai läbi ja kõhud täis peaaegu üheaegselt. Tagasi sõites aga keerasime veids valele poole ja avastasime end ühtäkki Euroopa suurima Casino Estoril eest. Kahjuks polnud me piisavalt pidulikult riides, et isegi proovida sinna siseneda ja keerasime lihtsalt auto ringi. Järgnes järjekordselt tuttavaks saanud ristmik. Seekord ootasime rohelise ära, et järgmisel ristmikul üle 2 rea keerata paremale :o) Tagasiteel kämpingusse mõtlesime, et peame korra auto teeääres kinni ja piilume öist ookeani. Samas oli veel 2 autot kus meie auto tulede peale lõppes kõigutamine ära ja imelikud näod piilusid aknast välja. Egas midagi täistuled peale ja uurisime mis toimub :o) natukene ennast lõbustanud ei seganud me enam portugali elanikkonda iivet tõstmast ja lahkusime. Järgnes sõit kämpsi kus selgus, et peale 24 enam autodega sisse ei saanud aga kell näitas juba 01:00 paiku. Autod suunati valvatavasse parklasse peamaja kõrval. Võtsime kotiga õlled kaasa ja telkide juurde. Millegipärast oli meie telk imeliku kohta puukülge kinni seotud. Varsti tuligi üks saksa chick ja ütles, et tema tegi sest meie maja lendas veidike ringi. Sisemaal ja teistes kämpsides polnud sellist tuult olnud seega ei osanud seda enne arvestada. Thnx neile, et kinni sidusid :o) kallasime õlled telgisuul lebotades ja ohtra möla saatel pasunasse ja kobisimegi magama.


Päeva läbisõit : 254 km (juhid Tarks ja Pisike)
Ööbimine: Guincho Orbitur'i kämps. Atlandi rand paistis. http://www.orbitur.com (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 52,40€)

7. päev (01) : Peloche - Merida - Elvas - Evora

Hommikul ärgates oli kõigil jube soov basseini ujuma minna kui selgus, et bassein tehakse lahti alles kell 12. Sooritati tavapärased hommikused tegevused. Vana linnuteadlane Elvis sooritas eemal lendavate lindude tuvastamist vaatlemaks kas need on kotkad või mitte. Hommikust basseinipuudulikust leevendati laagri kõrval olnud elektrijaama veehoidlas. Peris kähku läks seal sügavaks. Tarks ja Walts ujusid üle väikse sopi teise äärde kaljunuki pealt kujundhüppeid sooritama. Jube imelik on ujuda, sest vesi on erinevalt seni kogetust kloorivaba ja mage :o). Suunduti edasi Portugali ja Evora suunas. Tulemas oli järgmine pikk päev autos sest taheti võimalikult valges veel Evorasse jõuda ja seal basseini ääres logeleda. Hakkame vist mägede ja muu sellise kraamiga ära harjuma. tunduvad juba peris tavalised. Siiski sõites välja kämpingust peatume fotokohas (tee ääres oli liiklusmärk fotoaparaadiga :o)) ja teeme pilte mägedest ja hüdroelektrijaamast mille läheduses seekord ööbiti. Tee portugalini kuhu oli ööbimiskohast u 100 km sujus ilma eriliste peatusteta. Merida nimelisest linnast läbi seigeldes nägime peris heas korras vana akvedukti. Campza nimelises tanklas tõmbasime paagid kurguni täis sest portugalis on bensiin tüki maad kallim 1.06€ vs 1.32€. Ootamatult vilksas teeäärest läbi silt kus peal oli sinisel taustal kollaste tähekeste ringis kiri PORTUGAL st olimegi äkitsi jõudnud Portugali. Peaaegu nii kähku, et ei jõudnud sildist piltigi teha. Peagi peale silti tuli linn nimega Elvas, tunne nagu oleks peaaegu kodus olla. kui juba Elvas ega siis Tartugi kaugel ole ja sealt Tallinna aint kiviga kaks korda visata. Elvas tehti väike peatus kuumus kõrvetas vilinaga ja tehti meenepilt mis saadeti MMS'iga Kerstile. Nähku kui hea ja soe siin on :o)
Edasisel teel Evorasse hakkasid tee ääres silma marmoritehased. õigemini marmori töötlemise tehased millede õues seisis kuhjade viisi suuri (ja ma mõtlen tõesti suuri, umbes nagu korralik tuba) marmorblokke. Sellised platsid ääristasid meie teed peris pikalt ja oli näha, et osades kohtades toimus ka nende kaevandamine ja teises töödeldi. mõni ime, et selles linnas olid kõnniteed marmorist :o)

Tee aga jätkus edasi ja sõita oli u 120 km kanti evorani. Loodus ümberringi oli tavaline, st ilusad mäed ja lahedad orud. Kui ühe mäenurga tagant enam nii ilus ei olnud. keegi oli põlenud tikud maasse püsti löönud, st oli toimunud metsatulekahju. Õnneks juba kustutatud.
Evorasse jõudsime suht valges ja päike isegi veel paistis kuumalt. Otsustasime tegutseda järgmisel liinil Pood-kämps-lebo basseini ääres-linna jalutama ja sööma. Raskusi aga tekkis poe ja kämpsi leidmisega. linnas küsisime ühelt mutikeselt kus asub supermercado see näitas üle ristmiku ja seal see oligi, pimedad oleme :o) Pood ise oli aga väike nagu keldripood ja valikut eriti ei olnud. osteti peamiselt vett ja otsustati mõni suurem pood leida. Tiirutasime veel linnas mida aga polnud oli pood ja kämpsi viitav silt. Lõpuks
leidsime ühelt stendilt viite kämpsi suunas. otsustasime, et läheme sinna, lebotame veids ja uurime äkki on seal poes mis vaja või vähemalt osatakse näidata poe suunas. Kaks ristmiku enne kämpsi aga läks elu ilusaks sest teeääres oli suur silt hypermercado :o)
Kraam õhtuks hommikuks olemas kimasime kämpsi. See oli meie esimene kokkupuude Orbituri kämpsidega. Igati korralik kett on neil Portugalis. Kvaliteet hea ja asukohtadelgi polnud viga. Hinnatase keskmine. Üldiselt täheldasime, et Portugalis räägitakse teenindusasutustes natukene inglist isegi, või vähemalt saadakse aru. Parkisime autod ära ja tuhisesime basseini ennast jahutama ja reisiväsimust unustama. Pärast logelesime õllede saatel seal kõrval murul ja nautisime päikest.
Telgid püsti ja linna minek. Linnani oli vaid 20 min kõndida siis läksime ilma autodeta. Walts oli resepcionist sebinud kaardi kus oli peal ka internetipunkt. Õhtul kõndisime mööda ja oli lahti. kuna hommikul pidime niikuinii tagasi tulema kondikabelit kaema siis otsustasime hommikul saata kodustele teateid. Ühtlasi tuvastasime, et keskväljakul on WiFi ala mida otsustati samuti tsekida homme. Jalutasime mööda vanlinna ringi ja see tundus olevat peris ilus. Kitsad ja väiksed tänavad. Elu nendele hakkas alles tekkima sest kell oli ju alles 21:00 paiku.
Otsisime kohta kus süüa ja lõpuks maandusime restosse kust olime enne mööda jalutanud ja kokku leppinud, et kui midagi ehedamat ei leia lähme sinna. Söök oli hea. Peris lamoonekas steak ja kartulid sinna kõrvale.Nagu me kõik teame on peale sööki hea ja kasulik veidike jalutada seega kondasime veel mööda vanalinna ringi. Lahe oli vaadata kus perekonnad istusid tänaval väljas ja arutasid oma päevasündmusi vms. aru ju sellest keelest kah ei saa. Igaljuhul oma toolidega olid välja kobinud. Jalutasime vaikselt tagasi kämpingusse ja väike jutuajamise taustal kobiti päeva väsimust välja puhkama. Hommsed plaanid kondikabel, poodlemine ja atlandi äärde.


Päeva läbisõit : 306 km (juhid Dann ja Elvis)
Ööbimine: Evora Orbitur'i kämps u 20 min jalutada kesklinnast. http://www.orbitur.com (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 50,80€)

6. päev (31) : Olmedilla de Alarcon - Mota del Cuervo - Campo de Criptana - Puerto Lapice - Peloche

Hommik algas järjekordselt suht tavapäraselt. Erilisuseks see, et kassid olid välja jäätud saiapakile säru teinud ja sealt tubli hunniku ära söönud konservubade kõrvale. Rutiin tehtud sõitsime väljateel basseini juurde ja otsustasime, et ilma ujumiseta ei lahku. Värav oli aga endiselt lukus. Walts tegi receptionis märkuse ja peagi oligi väravad valla ujumisele. Veeprotseduurid sooritatud asusime teele Evora suunas. Teada oli, et tuleb pikk päev. Kuna ei viitsinud kah kogu aeg rabeleda sai GPS+läpakas antud teise autosse, las tüürivad kah vahepeal.
Sõit läks mööda üha silenevat maad edasi otse lääne suunas. Imelikuna tundunud fakt, et Hispaania keskmine kõrgus on 650m merepinnast ei tundunudki enam imelik kui mööda lagendiku sõites ja vaid eemal mägesid nähes näitas GPS 720m üle merepinna. nuh samas kalas see kah natuke u +10 meetriga ehk siis 710 m ikkagi :o)
Midagi väga tähelepanu väärset ei toimunud peale Autoroute tavaliseks saanud kalamise. kuni hetkeni kui künka otsas paistis hunnik valgeks võõbatud tuuleveskeid. Kuna sellesse päeva pidi ka jääma Don Quijote tuuleveskid millega ta oma deliiriumihoos võitlemas käis. Sai eeldatud, et need ongi need. käisime ära nende juures ja peris lahedad olid.
Sai uksest sisse ja puha.Vaatasime kuidas ehitatud on. All müüdi meeneid kah. Õues etendasid Walts ja Elkar Don Quijote taassaabumist. Tagasi auto juures selgus, et õiged tuuleveskid asuvad u 20 km edasi Campo de Criptana nimelise linna juures me olime aga alles Mota del Cuervo's. Üldiselt on see kant seal paksult täis mäetippe ja künkaid mille otsas on kas 1 või terve rida tuuleveskeid. Mota del Cuervo'st välja sõites panime aga natuke valesti ja kimasime mitte just õiget teed mööda linnast välja. Kui lõpuks pidama saime avastasime, et kuskilt vahelt läheb otsetee sinna linna kuhu meilgi vaja. Tegelikult alguses see ei olnud otsetee aga selle koha pealt kus me selle hetkel olime oli juba küll.
Kuna bens otsas vaatasime, et bensukas tee ääres. Oligi paras koht ringi pööramiseks. Bensukas oli omamoodi vaatamisväärsus. Kõik letid tühjad ja mingi õli roomas välja ja ütles, et tema ennem ei tangi kui näeb, et meil raha on. Näitasime talle raha ja lasime paagid bensu täis lasta. Samas kõrval oli maja vilkuvate neoonkirjaga „Club”. Ei jätnud kahtlust mis klubiga tegemist on. Küllap see bensukas nende klientide teenindamisest elatus ja nende käest tünga oli saanud,, et niimoodi pappi küsiti, sest välja ei näinud küll nii, nagu neil mingit äriideed oleks. Paagid täis ja edasi.
Lõpuks jõudsime õnnelikult ka õigeid tuuleveskeid vaatama. Palavus tahtis maha tappa väljas. Ranniku ääres harjutud kerge tuulega olid keskmaal lood hapud. Lõuna hakkas kätte jõudma ja kõhud tühjad otsustati siiski veel veidike kannatada sest u 20 km pärast terendas võimalus minna sööma kõrtsi kus Don Quijote kunagi enne oma suurte tegude tegemist väidetavalt rüütliks löödi. Jõudes Puerto Lapice nimelisse linna oli palavus ja nälg oma töö teinud ja õhus oli tunda kerget rahulolematust olukorraga :o) kui lõpuks selle kõrtsi üles leidsime selgus, et täitsa norm koht. Uurisime hoolega menüüd ja tellisime ära toidud mis ahvatlevad tundusid. See piirkond on kuulus oma hautiste ja muude potiroogade tõttu - luges Minna targast raamatust. Kui toidud lauda toodi selgus, et Kaspar ja Pirje olid oma valikuga kõvasti võssa pannud ja ega Elvis ja Waltski kaugel olnud. Elvis ja Walts kombineerisid kahepeale prae kokku. Ühel olid praetud vorstid jupid ja teisel mingi lihapuuduses vaevlev hautis kokku suht ok söök. Kasparil ja
Pirjel oli mõlemal aga ees kauss mingit püree moodi värki ja lootus nendest kahest midagi mõistliku välja võluda napp. Küllap jäi see menüüst välja lugemata, et see mis nad tellisid on juba peeneks lastud.
Kõhud täis suunati autoninad Ciudad Real'i poole ja kimati edasi. kuna seal linnas olid aga tee-ehitustööd käsil siis ilmnes, et ristmik kust me pidime paremale ära pöörama oli remondis ja sealt paremale ei saanudki. Ei olnud ka ühtegi ümbersõidumärki vms. lihtsalt teed ei läinud :o) järelikult mindi järgmisse kohta väikse ringiga. Tee viis läbi Cabezarados - Abenojar - Fontanosas - Almaden - Chillon (lahe nimi) - Siruela - Talarrubias. Enamvähem sinna välja kus oligi plaanitud. Vahepeal oli aga märkamatult kätte jõudnud jälle veidike mägisem piirkond koos vapustavalt kenade vaadete ja Pirjet ning Tarksi kiljuma panevate kurviliste teedega. Nautida sai ka päikseloojangut mägede taha. Samas kummitas mõte, et huvitav kus see kämping olla võiks. Linnas kus lähedal oli mul märge, et siis on kämps asjast jälle ei teatud. Saadeti u 5 km (mis ilmnes küll olevat u 10km) olevasse linna et seal on. Kimasime need 5 km ära ja ei halligi. Õnneks risti peal tuli üks kohalik auto ja selle käest saime teada, et mööda teed veel jupike edasi vaja minna. Sõitsimegi kuni leidsime ennast mingist linnakesest. Kohalike käest uurides ja tee ääres olnud kaarti vaadates saime teada 2 erinevat kohta kus olla võib, kuna keelest hästi aru ei saanud siis järeldasime küll need 1 ja seesama on.
Läksimegi ühte neist ja hoplaa, kämpsi polnud. Uurisime just ujumast tulevate kohalike käest, et kus see kämps ka on. Nemad vastasid nagu tavaks saanud, et oli küll aga hooaeg läbi ja kinni ja nemad ei tea kus magada saab. Siin samas metsa all kasvõi kui tuld ei tee. Vaatasime metsa poole ja kaalusime seda võimalust tõsiselt. Samas oli seal suur silt väljas mis keelas telki panna, tuld teha vms. Otsustasime, et sõidame sinna uurima kus teine koht jutu järgi oli. Ka seal polnud märkigi kämpsist. aga oli mingi täiendav kaart mille pingsal uurimisel suutsime tuvastada koha kus võiks kämps olla.
Mõtlesime, et sõidame sinna ja kui kämpsi pole magame võsas. Aga õnneks oli kämps. suure ja kõrge silla all. Kõhud tühjad maitses toit hea ja pesta sai kah. Täitsa pandav koht tundus. Õhtu lõpetuseks tegime tavapärast Elvise kaardimängu mis lõppes järjekordse noomimisega valvuri poolt. Seepeale võtsime veidike vaiksemaks. Peagi võttis aga alkohol ja uni oma ning keerati magama.

Päeva läbisõit : 439 km (juhid Kaspar ja Walts)
Ööbimine: Puerto Pena kämpingus Presa de Garcia de Sola või Poblado de Puerto Pena nimelise koha läheduses mis asub u 10 km Talarrubias linnast kirdes. (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 53,92€)

5. päev (30) : Cullera - La Tomatina ehk Bunol - Olmedilla de Alarcon

Hommik käes ja kõik varakult üleval sest vaja kimada ju veel u 80km ennem kui saab tomateid pilduma hakata. Hommikused protseduurid sooritatud ja autodega väravas (kell oli kuskil 8:30 piires) ilmnes aga, et putka mis kandis silti Reception oli suletud mitte ühtegi silti polnud kah peal mis teataks millal raha saab maksta :o(
Meil aga kolekiire. Muidu oleks toppinud raha kuskilt aknavahelt sisse ja tuld tõmmanud aga kuramuse ID kaart oli nende lauasahtlis. Helistasime siis mitmeid kordi samale numbrile kus õhtul oli üks tüüp välja ilmunud, et ehk saab seegi kord tema kohale. Vastuseks aga tõlkimatu sõim või lihtsalt hispaaniakeelne möla. Loendasime juba oma väljendid rivvi, et El Campino, El Recepcione ja Mucho dinero aga abi ei miskit ja kell tiksus. La tomatina algab kindlal kellaajal ja kestab tund aega. Kella 12ni päeval. Käisime siis natukene kämpingu vahel kummi vilistamas, et ehk tuleb turvamees ja saab temaga asju ajada. u kell 09.10 vajus väravast sisse roller mingi mammiga kellel oli Santa Marta särk seljas. ID kaart käes ja nemad unniku papi võrra rikkamad kihutasime Valencia ligidal Bunol nimelise linna poole. Juba jupp maad enne linna oli näha, et seal kandis midagi toimub. Seda eriti kiirteel suurenenud autode hulgast ja mahapöördest algava saba järgi. Saba lõpus mahapööramise magasime edukalt maha ja vaheletrügimiseks aitas meid öösel valminud Danni KKK mask. Kõik naeratasid ja lasid vahele. Liiklus on sealkandis üldse fantast. Suunda näitad ja juba lastaksegi vahele. Turistile eriti abiks sest tihti märkad tänavat siis kui oli vaja ära keerata. Samuti aitavad ohutuled alati abist välja kui vaja kuskil seisma jääda, et kaarti uurida. Keegi ei signaalita peale taga seisva teise rendika.
Linna jõudsime läbi paraja ummiku ja isegi parkimiskoha leidsime ühel platsil. Ei hakanud väga keskele trügima sest pärast vaja ju veel välja kah saada. Autod pargitud andis Walts veel oma kostüümile viimast lihvi.
Jalutasime vanalinna kui teel tuli vastu esimene veokas mis oli oma tomatilaadungi maha poetanud juba. Kell oli märkamatult mingi 11:15 saanud ja see tähendas, et alguse olime maha maganud. Seega sammu juurde ja peagi olime seal kus eemalt oli näha lendavaid T-särke ja tomateid. Rahvast aga meeletult ja sündmuste keskmesse saamine tundus algul täiesti võimatu. Kasutades aga vana head rongitehnikat olime peatselt otse sündmuste keerises. ja oligi viimane veoauto oma koormaga tulemas. Rahvast paksult nagu Metallica kontserdil lava läheduses. Palav nigu saunas ja tunglemist kõvasti. Turvamehed trügisid rahvast veoka rataste eest ära ja tegid teed. Meidki pressiti ajutiselt ühte kõrvaltänavasse. Danni ja Waltsiga suundusime tagasi peatänavale peale veokat värsket tomatipläga loopima. Olles peajagu pikem teistest ümbruskonnast oli minu kaalikas just igast lendavate t-särkida ja tomatite magnetiks. Peale veoautot sai loobitut natuke tomateid kui keegi algatas rahva edasi-tagasi lainetamise mille käigus ei oleks tahtnud olla see seinaäärne inimesterivi. Oli näha, et nad said ikka peris kõvasti litsuda. Samas ega seal keskelgi polnud muud teha kui üritada ennast püsti hoida. Paar korda sai komistatud aga perspektiiv sinna jalgade alla sodi sisse pikutama kobida ei tundunud väga meelitav olevat. Krabasin kellegi õlast kinni ja jälle püsti saigi. Üldiselt liiga palju rahvast. Suundudes kõrvaltänavasse leidsin Danni ja Waltsi jälle üles. Otsustasime minna paralleeltänavat mööda natuke edasi ja üritada sealt jälle peatänavale. Mingil hetkel käis jälle pauk millele ei osanud siis tähendust leida. pärast selgus, et see tähistas sõja lõppu. Enamus ei lasknud ennast sellest aga heidutada. Kõrvaltänavalt uuesti peatänavale minna soovides avastasime aga vastu tuleva tomatijõe. Tundus, et sellest tänavast üles ei saa. Kohalikud lasid sealt liugu alla. Sama nurga peal saime aga kokku vahepeal kaduma läinud Minna, Tarksi, Elkari, Pirje ja Kaspariga. Või olime meie kaduma läinud. Nad olid trehvanud veel ühtesid eestlasi kes sõitsid kah mööda Hispaaniat ringi. Ja alles siis läks korralik sõda meie jaoks lahti. Suud silmad tomatipläga täis ja tuju laes. Kõigil poose pildid tehtud ja jupike filmigi sellest kuidas Pisike lögaga kokku tehti suunduti allamäge jõe äärde ennast pesema. Jõgi oli küll pigem ojanire aga nuh puhtaks seal enamvähem sai. Olid ka sabad inimestele kes tahtsid ennast pesta voolikusse tehtud aukude all aga seal olid tohutud sabad. Kaspar ja Pirje suundusid kohe linnapeale pesemiskohta otsima ja ei jäänud sabas ootama. Pärast teel autoni kastsid kohalikud elanikud veel inimesi voolikust ja seal sai antud viimane lihv oma puhastamisele. Treppide juures ootasime Kasparit ja Pirjet ja lõpuks nad tulidki. Pirje oli kaotanud ürituse käigus oma pläta leidis algul ühe korraliku pläta. Vana ajutiseks asendajaks ja hiljem ujus ka leitud uue pläta paariline talle keset tänavat vastu. Seega terve paar korralike plätasid enda omade asemele :o)
Tagasiteel autode juurde käis linnas juba tihedam koristamine. Suurtest voolikutest pesti teid ja maju. Mööda sõitis ka auto mis oli täis t-särke, plätasid ja ujumisprille, või õigemini nende jääke.

Autode juures otsustasime sõita edasi läänetipu poole ja mitte hakata sõitma tagasi Valenciasse. See jääb siis kah järgmiseks korraks. Tee oli hea ja kiire, kiirteeks kutsutigi seda. Ametlikult on märgid üleval, et 120 km/h aga püsides kohalike tempos ja mitte jalgu jäädes kujunes norm kiiruseks 140 km/h. Teepeal paistis ka olevat järv milles lootsime veidike värskendust saada. Kohapeal selgus aga, et see on hoopis elektrijaama veehoidla ja asub jupp maad allpool sellest kuhu autoga ligi saab. Nimelt sõitis sellest üle igavesti kõrgelt autoviadukt. Kõrvalt läks küll ka vana maantee aga uuringute tulemusena tuvastasime, et ka selle äärest ei saanud sinna ujuma. Vähemalt normaalsel viisil.
Kimasime siis edasi kämpingu suunas sest see paistis olevat samuti järve ääres. Keerates kiiretee pealt ära nägime enne kämpingut päevalillepõldu. Mis millegipärast oli väga ära kõrbenud ja keegi polnud neid ära korjanud. Võtsime siis ühe neist kaasa. Seemned tundusid lahti ja küpsed olevat. Seekord leidsime kämpingu varakult ja suht korraliku. Vanapaar pidas seda kohta ja üldiselt tundus, et hooaeg on juba läbi. Peale meie oli u 5-6 elusat seltskonda seal liikvel näha. Samas terve hunnik kämpingvaguneid seisid tühjalt. Ei saanudki aru kelle omad need seal on ja miks nad seal seisavad. oluline oli see, et selles koha oli bassein. Natuke lehti täis aga nagu öeldud oli hooaeg läbi. Hommikuks puhastati ära :o) Telgid püsti käidi ujumas ja suunduti lähedal olnud külla poodlema. Küla pood oli u 15m2 suur ja otsustasime suunduda enne läbitud Motilla del Palancar linna tegevust jätkama. Tagasiteel külastasime veel ühte teel silma jäänud viinamarjapõldu ja mälestusesemetena tulid kaasa 3 kobarat viinamarju. Peris head olid aga keegi millegipärast neid eriti ei söönud. Kõhud täis, jätkus tegevus basseini kaldal. Walts ja ka kõik teised said katsetada maski ja toruga ujumist. Omamoodi lahe oli. Eriti kui toru ots ei olnud veel veest väljas kui hingama hakkasid :o) Ühtlasi oli ka mingil hetkel pesu pesema pandud (4.30€ vms) ja poest hoolikalt valitud pesupulbrit koos kohaliku mammiga uurides selgus, et oli valgendit ostetud. Üldiselt sai pesu puhtaks, sest Minnal oli ühe tema arvates kahe aga kohaliku mammi arvates ühe masina jagu pulbrit kaasa võetud. Kobides tagasi telkide juurde ja söönud ära õhtusöögi õpetas Elvis meile oma kurikuulsat kaardimängu. Lõppes see sellega, et kõik olid suht joogised ja magasid. Elvis, Minna, Dann ja mina üritasime minna basseini juurde kuuvalgust vaatama ja tegevust jätkama. Bassein oli lihtsalt telkidest ja teistest külastajatest eemal ja seal oleks neid vähem häirinud. Sealt aeti meid aga suht kähku minema ja värav pandi lukku :o( Tagasi jõudes vaatasime kuidas onu Adolf oli ennast ilusti autosse kerra tõmmanud. Adolf on siis Tarxi kunstnikunimi kui ta parajast võtnud on ja endale vuntsid joonistab.
Paime auto luugid kinni ja kobisime kah magama.


Päeva läbisõit : 266,5km (juhid Tarx ja Pisike)
Ööbimine: Olmedilla de Alarcon lähedal kämpingus Don Pepe (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 44€)

Elkari kurikuulsa kaardimängu reeglid:
2-6 võtab, ehk siis kes kaardi võtab nt 3 siis tema ütleb, kes võtab snapsu.üks inimene ei tohi võtta üle 2-e
7 - hakatakse jäjest nr-eid ütlema ja arvule 7, mis jagub 7-ga ja kus on sees 7 peab ütlema mingi kindla sõna, mille jällegi ütleb inimene kes võttis selle kaardi: 1,2,3,4,5,6, kapinupp,8,10,11,12,13, kapinupp jne, kes unustab see võtab
8 - "minu laev on lastitud" kalaga; ja igaüks lisab ühe sõna juurde, memoturniir:D ja kellel mäluga probleeme võtab
9 - võtad ise
10 - võtab vasak
poiss - võtab parem
emand - see kes selle kaardi saab peab 5 min jooksul kellegi käest küsima mingi küsimuse. kui see keegi vastabki küssale siis ta võtab
kunn - kunnid pannakse õigetpidi lauale ja 4-nda kunni kes võtab peab suurest klaasist jooma mingi eriti kange ja mõnna dringi, mis tehakse algul valmis
äss - sellega kaasneb mingi asi, mis tuleb teha enne joomist. nt öelda VIIN ON HEA ja siis jooma, ja iga järgmine äss toob uue asja juurde, mitte ei asenda vanaga nt püsti peab tõusma ja ütlema VIIN ON HEA ja siis jooma. kes ei ütle, see võtab

4. päev (29) : Los Alcazares - Alicante - Altea - Denia - Cullera

Hoolimata hommikul särama hakanud päiksest oli kämpingus mõnus magada. Varikatused aitasid sellele tugevalt kaasa. Söödud, joodud, ujutud, pestud ja asjad kokku kogutud asusimegi teele. Täna on see päev kui peaksime jõudma esimese webcamini. Teepeale midagi põrutavat ei jäänudki ette, peale mägede, ilusate vaadete jms :o)
Umbes lõuna paiku jõudsime linna nimega Alicante. Eesmärgiks veidike ringi vaadata ja jalutad. Ühtlasi leida mingi internet cafe kus uuendada infi wabcami vaatevälja jõudmise aja kohta + saata teateid kodustele. Linn tundus olevat igati ok, vähemalt niipalju kui meie seal ringi kondasime. Interneti kohviku otsimisega olid lood aga kehvemad. Lõpuks pistis Walts pea ühe kontori uksest, kus oli näha nooremaid inimesi tööl ja kes võiksid selliseid asju teada, sisse ja uuris kus selline asutus olla võiks. Seletati pikalt ja segaselt nagu sealkandis kombeks on. Igal juhul jäi meile tunne, et saime aru kus on. Järgmisest ristist aga keerasime valesti ja jalutasime linnaossa kus palju maju oli maha lammutatud ja üldse hullem ehitus oli algamas. Linn paisits ära kah lõppevat. Peale pisukest uurimistööd saime teada kus suunas oli vaja minna ja suundusime eksitud risti tagasi. Varsti oligi meie tee ääres suur kiri Internet Cafe ja ainuke mis takistas meid hüppamast arvutite taha oli alla lastud raudvõre. See koht oli kinni :o(
Suundusime peatänava suunas sest nii suures linnas ei saa ju olla ainult üks interneti punkt. Peagi jäi aga teele Elvise teise hobi meka ehk sekspood, mida külastamata edasi minna ei saanud. st osad ikka said. Peatänava ääres oli üks ääretult meeldiva toidukoha teenindaja chick kes imelikul kombel oskas inglise keelt :o) Saime tema jutust aru, et seal u 5 maja eemal ongi üks punkt. Siht selge kobisime sinna ja ka teised jõudsid peagi järgi. Sukelduti imelisse kübermaailma. Tüdrukud läksid aga reaalmaailma poodlema. Kui ettenähtud aeg läbi saime maja ees kokku. Kanti ette, et nurga tagant on leitud üks lahe place kuhu me sööma lähme. Tehtud-mõeldud ja aktiivselt lahe teenindaja papi sebis meile laua kah. Isegi päiksevari nihutati õigeks. Tellisime Paellad ja joogid ära ja jäime ootama. Mingil ajal lendasid nurga tagant välja kaks mustlase chikki kes kukkusid pabereid lehvitama ja manguma raha, et nad saaksid bussiga sõita. mulle ja tarksile lükati suured paberid ette ja muudkui seletasid. Õnneks tabas silm seda, et samal ajal käis käsi laua peal videocami kallal. Õnneks seda küll kätte ei saanud ja välja nad visati sealt kah kohe peale seda. jobud sellised. st olge oma asjadega ettevaatlikud. Peagi jõudsidki meie paellad kohale. Toodi kohale pannil, portsud olid parajalt suured ja maitsesid väga hästi. Valiku võitis mixta paella ja osadel mereanni paella. Vahe selles, et ühel oli vähem mereande ja lisatud oli tükk kana ja loomaliha. Kõhud täis suunduti autode poole, ostes ja kirjutades postkaarte. Autoparklad on reeglina x korrust maa all ja seal on sigapalav ja umbne. Alicantest meenub veel, et kui ristmikul seisma jäime lendas kohale 4 neegrimutti kes hoolima meie ilmselgetest vihjetest, et meie autoaknad on niigi puhtad "pesid" need veel üle ja tahtsid raha saada. Umbes 0.20€ ja paar eesti krooni sundisid neid õnneks lahkuma. Aken sellest küll läbipaistvamaks ei muutunud.
Autoninad keerati Alicantest edasi Altea poole kus ootas võimalus näidata kodus külmetavatele inimestele päikese käes logelevaid inimesi.
Maaliliste vaadete vahele hakkas järsku paistma tee äärest mingi jubesuur torn. Tavaliselt on ulmefilmides selline näha kuskilt eemalt kui linna vaadatakse ja reeglina elab selles kolepaha tegelane. Järgmise mäenuki tagant välja sõites aga oli meie ees terve linn pilvelõhkujaid. Palju madalamaid maju eriti ei paistnudki. Samas oli ümberringi ruumi ehitada küll ja veel. Hilisemal uurimisel selgus, et selle linna nimeks oli Benidorm. Kuna meil oli aga kella peale minek webcami juurde siis polnud mahti sellest linnast läbi astuda. Jääb järgmiseks korraks :o)
Peagi olime sipsti Alteas ja aega oli tervelt 6 min, et linna teise otsa kaamera juurde jõuda. Enamvähem jõudsimegi. Parkimisel "abistas" meid mingi kohalik bomz kes näitas, et siin on vaba parkimiskoht, nagu me ise ei näeks. Pärast arvas, et me võiksime talle selle teenuse eest raha anda. Kahjuks pidi ta teisi otsima hakkama ning meie pidime minema webcami ette tsirkust tegema. Inimesed lõbustatud suundusime kõrval olevasse randa. Kole kivine aga ümmargused kivid ja u 5m veepiirist oli liivapõhi. Natuke eemal ulpis üks tüüp maski ja harpuuniga ringi ja püüdis kala. Dann kes ujuma ei tulnud jälgis teda ja teatas, et vist oli ta ka midagi kätte saanud.
Alteast väljasõidul Altea Hills villaderajooni kõrval sai ettevõetud selle päeva poekülastus. Tavalise toidukraami kõrval ostsin endale ka plätud mis maksid tervelt 2.50€ ja toimisid vägagi edukalt. Walts ostis omale toru ja maski mis oli igati mõtekas investeering arvestades seda, et täna sõitsime merest eemale ja järgmine kord on tal võimalus neid kasutada alles atlandi ääres. Kus on muidugi suured lained ja tegevus kergelt raskendatud. :o)
Gaasi polnud aga ikkagi veel näha olnud. Autod tahtsid tankimist ja otsustati peatuda mingis bensukas mis lisaks bensiinile müüs ka hiigelsuuri somblerosid millega tehti terve pildiseeria. õnneks keegi selle eest raha ei küsinud. Eriti hea tunde tekitas aga lettide vahel konnates gaasiballooni kohata. Polnud küll originaal Gampingaz aga sobis sellele priimusele. Maksis kah ainult 6€ ja tundud, et ei olegi kallis. Kõigil oli süda rahul, et õhtal saab kohvi. Idee oli õhtuks jõuda võimalikult Valencia ligidale kämpsi sest järgmine päev on La Tomatina.
Minna tuttavad pidid kolima Denia linnakesse elama varsti ja kuna see jäi meile teele suht lähedale põikasime hopsti sealt läbi. Peris muhe väikene sadamalinn kust laevad käivad Ibizale ja teistele saartele. Peale selle linna külastust sõites edasi Valencia poole avastasime äkki, et GPS ida-lääne näidik jookseb peris hea hooga 0 poole st Greenwichi mediaan ja seda keset Hispaaniat. hästi ei uskunud seda aga kui kaart veids üldisema vaate peale panna selgus, et näed olemegi inglismaa all :o) Pidulikus kohas klõps tehtud suundusime edasi. Üha selgemalt ilmnes, et normaalseks ajaks me Valencia alla ei jõua. kaardil oli 2 märget kämpside kohta. Esimeses linnas me kämpsi silti ei märganud ja otsustasime kimada veel +15 km ja Cullera nimelises linnas see kämps kindlalt üles leida. Cullera sattus õnneks olema ka piisavalt hea koha peal sest selle juurest hargnes täpselt tee Valencia ümbersõidule. Peale parasjagu pikka otsimist, ja peaaegu lootusetust leidsime õnneks mingid inimesed kes oskasid meid kämpsi juhatada. Peaaegu teisel pool linna kui me siltide järgi otsisime :o)
Hopsti väravast sisse ja reception oli kinni. Uksel silt, et kui magada tahad siis helista numbril. Helistasime ja paari minutiga oli tüüp kohal. Kõige pädevam see tüüp vist ei olnud, sest vajas 2x6 arvutamiseks kalkulaatori abi :o) Pidime hommikul maksma ja dokument võeti ära. Leidsime endale mugavad kohad kui hopsti oli turvamees kohal ja päris mingite siltide kohta, mida recepitonist oleks pidanud meie autodele andma jms. Lõpuks käis ja tõi need ise meile ära.
Mainis veel, et alates kella 24.00 peab olema täielik vaikus jms. Kõige kõvema korraga kämps oli seni. Kuna järgmine tõotas tulla väsitav päev tehti kärmelt süüa, pesti ja hakati La Tomatina riietust disainima. Turvamees kõndis mööda ja arva, et see on moskito kaitseriietus. Kuuldes, et hoopis teisel otstarbel muretsetud hõlstid on vedas näo naerule. Natukene veel ja enamus kobis magama.

Päeva läbisõit : 294km (juhid Elvis ja Dann)
Ööbimine : Santa Marta Camping, Cullera (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 67,41€).

3. päev (28) : San Jose - Playa de las Macenas - Los Alcazares

Ärgates pani keegi muusika mängima mille peale kõrvalkrundi oma tuli virisema. Olgugi, et musa oli vaikne ja eriti ei seganud kedagi. ju oli eriti terava kõrvaga tyyp. Üldiselt järgnes ärkamisele tavaline rutiin pesemise, söömise ja natukese pildistamise kujul. Dann otsustas oma külmetust ravida Terafluga mille jaoks me käisime kämpingu baarist kuuma vett kauplemas. Baarist öeldi, et minge istuge välja siis tuleb ettekandja ja teenindab. Ok ja teenindaski. Väike kohvitass vett 1€ :o) Käidi veel üks surakas ujumas ja imetleti rannapuhastus masina tööd. Millegipärast ei ole sellised Eesti randades näha. Järgnevalt pakiti asjad ja suunduti edasi Valencia poole. La Tomatina ju ootas.
Kuna kütusepaagid hakkasid tühjaks saama siis leidsime esimese bensuka ja löristasime paagid täis(42,1l /44,75€ ja 54,3l/56€). Gaasi ei õnnestunud ikkagi saada. Oli Campingazi balloone aga mitte selliseid mis kaasa võetud priimusele oleks sobinud.
Teeäär on täis mingeid imelike kasvuhooneid, samas ei suuda tuvastada mis seal kasvatatakse. Oletatavasti tomateid. Aga võibolla ka kanepit.
Suundusime vaikses rütmis mööda rannikuäärset teed ja mägesid mööda. kahjuks hakkab ka kinnisvaraarendus siia kanti jõudma ja juba ehitatakse hotelle nagu Costa de Sol'is st esimene korrus vette ja rannast ei jää suurt midagi alles. Kalju tehakse trepi kujuliselt ja igale astangule tuleb korrus. Oli näha ka esimesi golfiväljakuid juba.
Ületasime ühe mäekuru Solpamo linna lähistel ja nautisime seal olnud parkimisplatsil veidike vaadet. Ilus oli teine :o)
Edasi suundudes jäi ette veel ka üks omapärase rannaliivaga või õigemini kiviga rand Playa de las Macenas. Sai proovitud prillidega vee all ujumist. Mis oli ääretult lahe tegevus. Ma polnud lihtsalt kordagi proovinud. Vesi oli kah ilusasti läbipaistev mitte nagu meil kus munadeni vees enam varbaid ei näe :o). Tehti ka esimesed pildid vee all. Loomulikult hirmus soolane kah.
Autoroute hakkas konkreetselt näkku panema. Pani pilti tasku ja seda just kõige ebasobivamatel kohtadel. Enne suuri ristmikke jms. arvatavasti mingi draiverite kala aga pole uusi kah kuskilt võtta, internetiga on lood nagu nad on, et mitte öelda sitad. Lõunaks olid võileivad ja tuunikala piknikul ühe suvalise kaljunuki otsas. Vaade oli jätkuvalt ilus. Eemal paistis linn mille tagantjärgi kahtlustan Aguilas olevat. Cartagena linnas tehti selle päeva poodlemis tuur. Söögikraami lisaks otsustati loobuda primusele sobiva gaasi otsimisest ja osteti ära Gampingaz priimus (21,90€) uurisime kas poest saaks ka gaasi sellele. Vastus oli eitav :o(
Minna muretses omale head und paketi ehk siis veini + padja.
Kuna õhtu hakkas kätte jõudma otsustati asuda kämpsi otsingutele. Autoroute läks jälle enne ristmiku lolliks ja siis juhtuski see, et suurelt ristmikult keerati vales suunas. Kui tehnika oli jälle töökorda seatud otsustasime vahelt tee otseks ja õigeks lõigata. Kaardi järgi igati ontlik tee osutus aga alles valmimisjärgus olevaks linnaosaks kus alles ehitati tänavaid ja kaevuluugid olid u 20 cm teepinnast kõrgemal. Slaalomiosa läbitud ootas meid ees suletud improviseeritud värav. Värav on aga loomadele ja inimest ei pea. Tõsteti eest ja sõideti edasi, pärast tõsteti ilusti tagasi kah. Peagi oligi teeääres kämpsi silt aga kuna sellest kohast teed ei läinud kimasime edasi. (tee läks u 50 m enne seda märki ja algselt ei suutnud seda kuidagi selle sildiga seostada). Järgmises linnas uurisime bensukast kas keegi mingist kämpsist midagi ei tea. Kassapidaja tegi silmad suureks ja teatas, et seal kandis pole kunagi kämpingut olnudki. Muuseas ei olnud nüüd enam üheski bensukas müügil ka Gampingaz'i gaasi. Vist jääb jälle kohvi joomata.
Hakkasime bensukast välja sõitma kui kohe hinnasiltide kõrval näitas viit kämpingu poole ja tagasi selle eelmise märgi juures see oligi. Mere ääres ja puha. Tõsi teiselpool oli lennuvälja maandumisrada :o)
Kuna kellelgi ei olnud isu öösel uut kohta otsima hakata jäädi sinna. kämps ise oli suht ok, natuke meenutas mingit getot aga kui kaugemale nurka sõita siis nii hull ei olnudki. Katusealused + ilgelt lahmakas krunt. Öeldi, et pange kuhu tahate. Panimegi :o) Õhtuks ostetud 2l brändit kadus nagu mutiauku ja öösel ei kuulnud keegi lennukeid.
Võibolla neid siis ka ei lennanud.

Päeva läbisõit : 255km (juhid Kaspar ja Walts)
Ööbimine : Aeropuerto de Murcia Los Alcazares lähedal Mar Menor nimeline kämping (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 51,15€).

2. päev (27) : Granada - Tabernas - Almeira - San Jose

Kui hommik oli kätte jõudnud ja eelmisel päeval mainitud sipelgatapja üles tõusnud ajasid ennast vaikselt üles ka teised. Kuidagi salapäraselt olid ööga meie laagriplatsi ümber kogunenud kõrged mäed ja ilus vaade. Ringutati, pesti hambaid ja sipelgad vedasid laipu koju. Mõned võileivad hambu ja mingit vedeliku peale. Kohvi ei saanud veel teha sest polnud õnnestunud öösel priimuse jaoks gaasi leida.

Tehti pilte, pakiti asju ja hakati liikuma Granada poole eesmärgiga külastada Alhambra nimelist kindlust mis jäänud sinna maooride valitsemise ajast ja mis kandideerib ühele kohale uute maailmaimede nimekirjas.
Alhambra oli siis tohutult suur kindlus mäe otsas mida kirjeldama on siin mõtetu hakata, minge ja vaadake ise üle. Tasub käimist kindlasti. Eriti just see vana palee osa kuhu saab kellaaja järgi korraga mingi paarsada inimest. Ilusad olid ka Generalife aiad kus oli viitsitud puid ilusti pügada.

Peale Alhambra külastust oli võetud eesmärgiks leida pood ja sooritada mõned sisseostud söögi, joogi ja gaasi näol. Selgus aga, et oli pühapäev ja millegipärast olid kõik poe sarnased moodustised mis meile teele ette jäid suletud. Juba peaaegu loobumas ja dieedipäevale mõeldes komistasime ühe Supermercado otsa mis osutus lahti olevaks.
Saadi süüa ja juua aga mitte gaasi. Loodeti, et küll mõnest bensukast ikka saab.
kuna kaardil oli peris mitu tänavat teises suunas kui Autoroute näitas siis oli veidike segadust. Kuna kõigi silmis säras aga soov saada oma varbad juba rutem merevette saada siis jäi selle linna enda külastamine natuke puudulikuks. Sõideti edasi kaarega ümber Sierra Nevada mägede Almeira suunas. Kiirtee ja hea lasta. Ainuke probleem ilmnes selles, et meie 1,6l mootoriga Ford Focused jäid kiirteel mäkke kiirendamisega tugevalt jänni. Pidi ikka pikalt tahavaate peeglisse vaatama, et ega kedagi ei tule ja siis üritama mööda kimada.

Teel jäi ette Tavernas'e nimeline koht ja seal asuv "Mini Hollywood", koht kus on vändatud Pepsi reklaam Bekhamiga ja enamus makaronivesterneid onu Clint Easwoodiga. Igati lahe koht oli aga pileti eest taheti 14,5€ ja lubati ka showd näidata. Sinna me siis läksimegi ja kondasime mööda seda metsiku lääne rekvisiitidega linna ringi. kõikidel majadel vaid fassaadid ja osadel ka natuke sisu ehitatud. Samas jättis peris filmis nähtud mulje. Mingil hetkel teatati, et saloonis hakkab show, kobige sinna. Show oli paugutamine ja mingi naljakas dialoog. Dialoogi naljakus järeldus sellest, et kohalikud naersid. Meie nagu mingid imelikud ei hablanud eriti hispaaniat ja suur osa tekstist jäi arusaamatuks. Kokkuvõtteks kohale hindeks tubli 4.

Jälle keerati autonina Almeira suunas eesmärgiga selle lähedusest leida mingi kämping enne pimedat. Info mis meil oli kämpside kohta näitas lähikonnas olevat ka paari kämpingut. Seega võtsime suuna Gabo de Gata linna suunas ja Gape Gata tipu poole. kaart näitas, et tee läheb ilusti ümber selle neeme ja saamegi kämpingusse. Peale turnimist kitsal ja kõrgel teel (Tarksi kannatus selle koha peal lõppes ja Elkar asus rooli) lõppes tee tuletorni juures ja sealsest infopunktist õnnestus välja uurida inf, et peame x kilomeetrit tagasi sõitma js siis sellest mäest väikse ringiga ümber minema. Tehtud-mõeldud nagu vanasõna ütleb ja kimasimegi ringile. Tee endiselt kitsas. Ühel pool sügavik all kaugel paistva mere ja teisel pool kerkiva kaljuga. Saatjaks Pirje kiljumine autos kes tuli välja kardab samuti kõrgust nagu Tarks'ki. Tee oli suisa nii kitsas, et autod üksteisest mööda ei mahtunud ja pidid aegajalt laiemates kohtades ootama kuni vastutulevad olid ära tulnud. Mingi 25 km sõitu ja maabusime väikelinnas San Jose. Uurisime kämpsi ja otsustasime, et lähme vaatame teist veel kuna kaardi järgi oli tunne, et seal linnas on 1 veel. Sõitsime linna ja nägimegi suunaviita kämpingule. Selle järgi sõites oli tulemuseks aga see, et jõudsime sama kämpingu juurde, ainult, et teisest küljest lähenedes :o) Seekord otsustasime et see sobib meile. Panime telgid niivõrd-kuivõrd püsti ja läksime linnas paistnud randa ujuma. Pime oli juba ja peris mõnus oli ujuda peale kuuma päeva. Järgnes pesu kämpsis ja linnapeale sööma. Enamus kohti olid aga silmini täis ja vaba kohta 6le leida suht võimatu. Dann ja Elvis ei tulnud ujuma ja olid seetõttu omapäi linnas söömas juba. Lõpuks leidsime keskväljaku juures ühe peris ok koha kus sai mojito't ja pastat. Teate peale, et tahaks süüa teatas kelner, et neil asjad nii ei käi. Kõigepealt jook ja siis alles söök. Sobis meile ka selline järjekord :o)
Samal ajal toimus meie jaos harjumatu möll keskväljakul. Lapsed jooksid ringi ja kunstnikud joonistasid pilte ja üks onkel tegi tsirkuse moodi asjandust. Kell oli siis mingi 24 paiku öösel.
Mingil ajal kostus lällaritest jälle Danni ja Elkari häält ja peagi leidsid nad ka meid sealt üles. Kõhud täis istusime veel veidi selles kohas ja suundusime tagasi kämpsi magama.

Päeva läbisõit : 306km (juhid Tarx ja Pisike)
Ööbimine : San Jose linnas Tau nimeline kämping (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 52€).

1. päev (26) : Tallinn - Berlin - Malaga - Granada

Hommik käes ja kõik olid reisiks ilusti valmis sätitud.
Teel lennujaama ostsime igaks juhuks veel antiseptikut ja nuuskpiiritust :o)

Kui Walts, Tarks ja Pisike lennujaama jõudsid ...
... ja sissepääsu poole suundusid peatus auto ja sellest kobis välja Dann. Uksest sisse ja Minna, Pirje ja Kaspar ootasidki meid juba ees. Peagi saabus ka Elvis isiklikult ja oligi kogu seltskond koos.

Lennujaamas avastati, et suure tõenäosusega on kõik vajaminevad asjad kaasas ja midagi olulist maha pole jäänud, või kui ka jäi siis keegi selle pärast eriti ei nutnud ja halanud. Check-in sujus nagu ettenähtud ja siis võlus Minna oma kotist välja pudeli shampi, et tähistada tema sünnipäeva mis sattus samale päevale. Meie omalt poolt andsime üle Voucheri mille eest sai lunastada päeva lõbu- või veepargis. Luristasime shampi ja elu oli ilus. Lend Berlini algas isegi suht õigel ajal ja jõudsime ilusti kohale. Dannil oli kõrv aint mitu päeva lukus peale lendu.

Berlini checkin sujus kah edukalt. Selles sabas kui Pisike seisis oli mingi amatöör ja läks aega u 2x rohkem kui teistel. Tulemuseks klass C pilet.
Pirje tegi esimese €urode eest ostu - friikartulid.
Aja surnuks löömise taustal mis järgmise lennuni pidi olema loosisime autosid ja juhte.
Lototroniks oli Elvise kaabu ja tulemusteks:

Auto 1 (koodnimega Väike kotkas):
Minna
Tarx
Walts
Elvis

Auto 2 (koodnimega Kepslev mära):
Pirje
Kaspar
Dann
Pisike

Järgmisena loosisid autod enda juhtide järjekorra.
Väikest kotkast juhitakse siis järjekorras : Elvis, Tarks, Walts
Kepslevat mära juhitakse järjekorras: Dann, Pisike, Kaspar
Seda oli selleks vaja, et mittejärgmisepäevaautojuhid teaksid kui palju võib võtta :o)

Kell näitas juba niipalju, et oli vaja turvakontroll läbida ja edasi lennata.
Turvakontrolli läbides tehti mulle ja Waltsile PreBoarding märge piletitele st me saame esimeses grupis lennukile küllap oli hüvitiseks selle eest, et seal sabas nii kaua aega läks.
Lennutsoonis aga selgus, et meie 16:55 startima pidanud lend on edasi lükatud. Natukese aja pärast selgus, et on edasi lükatud kuni 19:40ni, lahe :o)
Anti mingid kupongid mille eest sai 4,80€ eest süüa kas Burger Kingis või siis Möwenbick kohvikus. Otsustati BK kasuks sest kohvikus sai sama raha eest kohvi ja 1 piruka. Kõhud täis tekkis enamusel suitsunälg ja siis selgus, et kogu see lennujaam on - No smoking area :o)
Kõigil närvid läbi ja käis usin uurimine kus ikka suitsu saaks teha. Peale korravalvurite poolt tehtud mitut vihjet a'la "Mina peldikus küll suitsu ei teeks ;o)" tabasid nutikamad peldikusse uurima minna. Peagi saabusid esimesed rõõmustava sõnumiga, et peldiku prügikast oli konisid täis ja ühtegi suitsuandurit ei paista ju siis seal ikka saab teha :o)
Ja saigi. Kõigil läks tuju heaks ja elu oli jälle ilus edasi.

19:40 paiku kamandati kõiki lennujaama teises otsas olnud väravasse ja sealt lennuki peale. Lennu kapten palus meeskonda mitte sõimata sest tema saab rohkem palka kui nemad ja kui keegi sõimata tahab siis sõimaku parem teda. Hilinemise põhjuseks oli aga see, et Malagast Berlini tulles oli see lennuk suuremat sorti linnuga kokku põrganud ja tiiba pidi kuskil angaaris veidike remontima. Õhus tehti natuke kaotatud aega tagasi ja kella 00:00 paiku maandusimegi Malagas. Lennukist väljudes lõi näkku niiske ja soe õhk.
Jätsime Pirje ja Minna pakke ootama ja läksime autorendi pabereid ajama. Kõik autorendid asuvad korrus allpool kui pagasilint on. Sujus kõik üle ootuste lihtsalt kuni küsiti, et kus me ööbime. Õnneks aktsepteeriti varianti, et meil ei ole magamiskohti veel paigas ja teeme Roundtrip'i. Autovõtmed käes ja 2x419€ vaesemad kobisime üles tagasi kus pagas polnud eht hispaanialikult veel ikka tulema hakanud. Hinna sees oli ka bensiini 70€ eest mida ma ei kujuta ette kuidas neil õnnestus sinna paaki mahutada :o) Taheti müüa ka 15€ eest nö kummikindlustust, aga kuna polnud plaanis kumme puruks vaid ainult siledaks sõita siis jäi see raha neil meie käest saamata.
Lõpuks saabusid ka meie mitte kaotsiläinud kotid ja suundusime autode poole. Peale väikest sehkendamist leidsime need lõpuks parklast ka üles. 2x Ford Focus StationWagon'it parajalt ära kriibitud ja mõlkis.
Läksin uurisin, et mis jama on miks nad mõlkis ja kriibitud on öeldi, et pole muret neil kõik mõlgid andmebaasis kirjas ja me ei pea nende pärast muretsema. Järgmistel päevadel selgus, et seal enamus autosid sellised :o)
Igaks juhuks tegime pildid autodest, ajasime GPS+läpaka käima ja suundusime vastu seiklustele. Teekond läbi öise Malaga kulges suhteliselt edukalt. Kõvasti aitasid kaasa ka raadiojaamad mis meil olid kaasa võetud. Kuna olime piisavalt hiljaks jäänud siis ei olnud enam erilist mõtet Malagas ööbimist otsima hakata ja kimasime Granada poole teele, et ehk leiab mõne laheda koha tee äärest. Mida aga ei olnud oli ööbimiskoht või isegi rekkaparkla kus oleks saanud magada. Tee oli kole mägine ja teekõrval kaljud. märkamatult jõudsime juba Mortili lähistele ja kell jõudis sama märkamatult 02:00 kanti. Kaardilt paistis järv siis otsustasime veel natuke kannatada ja vaadata ehk saab seal lähedal telgi püsti lükata. Unise peaga ei leidnud me seal kiirtee pealt piisavalt head teeotsa ja kuna kell hakkas juba 02:30 saama otsustati suurelt teelt maha ja esimesse kohta pesa teha. Komistatigi välisel vaatlusel suht OK koha peale (Tablate küla lähistel) ja löödi üks telk püsti. Dann, Pisike, Elvis ja Tarks otsustasid autos magada. Pingid alla, paar võileiba mis Kasparil olid ettenägelikult kaasas kõhtu ja tuttu. Autos oli kole palav magada ja otsustasin lageda taeva all magamise kasuks. Keerasin 2 auto vahele magama.
Kahjuks ei sobinud see aga sipelgate elutempoga kes asusid kohe kole aktiivselt rünnakule :o) Kole kahtlaselt hakkasid ka meie telklaagri läheduses autod pidurdama ja osad isegi peatusid. Närvid nagu politseikoeral pingul sai ikka vastu hommikut magama jäädud. Tundus, et ka võitlus sipelgatega sai enamvähem ühele poole. Hommikuks oli mõnel neil ikka õnnestunud magamiskotti tungida ja jätkasid partisanisõda. Kui valgeks läks oli ka tulemus näha, lebomatil lebasid hunnik laiaks litsutud sipelgaid ja laiaks litsumata mina :o) Samuti ilmnes autode pidurdamise põhjus, nimelt oli ristmik täpselt meie laagri kõrval ja autod lihtsalt pöörasid ära sealt.

Päeva läbisõit : 3295km linnulennul (lennukikaptenid Urlich ja Heinrich
) + 133km (juhid Elvis ja Dann)
Ööbimine : vabas looduses majavaremete läheduses üle tee kohast kus Granada tee ääres on järv.


Osalejate kommentaare päevale:

[Elvis]
sain lennukis teada, et sihtpunktiks hispaanias on Malaga, veel sain teada et vahemaanumine on Berliinis.
Jään huviga ootama järgmisi üllatavaid avastusi.

[Walts]
Viimasest lendamisest on 20 aastat möödas..
Kõrvad lõi maandumisel jubelukku... siiamaani on lukus.. ehk järgmise õhkutõusmisega lööb lahti jälle

[Minna]
Ilm on jahe(19 või midagi siukest), loodame, et spaanias on soojem...

[Elvis]
Burger maitses nagu pask, koosnes ainult sibulast- Hesburger on parim, millegipärast ei ole kõik minuga samal arvamusel, igatahes ei kuulu ma sitaarmastajate ridadesse, kuulsin just rõõmsat uudist salaja saab suitsetada peldikus, yhtegi andurit seal pole ja suitsukonid juba ootavad.

[Elvis]
lennukiga Berliini, passisime seal mõned tunnid üle, kuna miski lind oli meie lennukisse põrutanud ja vajas nyyd vist kapitaalremonti. Õnneks anti meile miskid burgeri kupongid. Õnnetuseks ei maitsenud mulle see burger üldse, see koosnes suuremalt jaolt sibulast.
Teed olid kõik S-tähe kujulised ning ülesmäge, seega 5 käik eriti kasutust ei leidnud ja põrutasin 150-ga ka 4-da käiguga- võõras auto ikkagi. Õhuniiskus on fantastiline ja ööd on ropult soojad ~27 kraadi südaööl.
magasime miskise suvalise kiirtee ääres mäe otsas. Mina telgi püstitaja ei viitsinud olla ja üritasin Tarmo kaisus autos hakkama saada.