neljapäev, september 14, 2006

4. päev (29) : Los Alcazares - Alicante - Altea - Denia - Cullera

Hoolimata hommikul särama hakanud päiksest oli kämpingus mõnus magada. Varikatused aitasid sellele tugevalt kaasa. Söödud, joodud, ujutud, pestud ja asjad kokku kogutud asusimegi teele. Täna on see päev kui peaksime jõudma esimese webcamini. Teepeale midagi põrutavat ei jäänudki ette, peale mägede, ilusate vaadete jms :o)
Umbes lõuna paiku jõudsime linna nimega Alicante. Eesmärgiks veidike ringi vaadata ja jalutad. Ühtlasi leida mingi internet cafe kus uuendada infi wabcami vaatevälja jõudmise aja kohta + saata teateid kodustele. Linn tundus olevat igati ok, vähemalt niipalju kui meie seal ringi kondasime. Interneti kohviku otsimisega olid lood aga kehvemad. Lõpuks pistis Walts pea ühe kontori uksest, kus oli näha nooremaid inimesi tööl ja kes võiksid selliseid asju teada, sisse ja uuris kus selline asutus olla võiks. Seletati pikalt ja segaselt nagu sealkandis kombeks on. Igal juhul jäi meile tunne, et saime aru kus on. Järgmisest ristist aga keerasime valesti ja jalutasime linnaossa kus palju maju oli maha lammutatud ja üldse hullem ehitus oli algamas. Linn paisits ära kah lõppevat. Peale pisukest uurimistööd saime teada kus suunas oli vaja minna ja suundusime eksitud risti tagasi. Varsti oligi meie tee ääres suur kiri Internet Cafe ja ainuke mis takistas meid hüppamast arvutite taha oli alla lastud raudvõre. See koht oli kinni :o(
Suundusime peatänava suunas sest nii suures linnas ei saa ju olla ainult üks interneti punkt. Peagi jäi aga teele Elvise teise hobi meka ehk sekspood, mida külastamata edasi minna ei saanud. st osad ikka said. Peatänava ääres oli üks ääretult meeldiva toidukoha teenindaja chick kes imelikul kombel oskas inglise keelt :o) Saime tema jutust aru, et seal u 5 maja eemal ongi üks punkt. Siht selge kobisime sinna ja ka teised jõudsid peagi järgi. Sukelduti imelisse kübermaailma. Tüdrukud läksid aga reaalmaailma poodlema. Kui ettenähtud aeg läbi saime maja ees kokku. Kanti ette, et nurga tagant on leitud üks lahe place kuhu me sööma lähme. Tehtud-mõeldud ja aktiivselt lahe teenindaja papi sebis meile laua kah. Isegi päiksevari nihutati õigeks. Tellisime Paellad ja joogid ära ja jäime ootama. Mingil ajal lendasid nurga tagant välja kaks mustlase chikki kes kukkusid pabereid lehvitama ja manguma raha, et nad saaksid bussiga sõita. mulle ja tarksile lükati suured paberid ette ja muudkui seletasid. Õnneks tabas silm seda, et samal ajal käis käsi laua peal videocami kallal. Õnneks seda küll kätte ei saanud ja välja nad visati sealt kah kohe peale seda. jobud sellised. st olge oma asjadega ettevaatlikud. Peagi jõudsidki meie paellad kohale. Toodi kohale pannil, portsud olid parajalt suured ja maitsesid väga hästi. Valiku võitis mixta paella ja osadel mereanni paella. Vahe selles, et ühel oli vähem mereande ja lisatud oli tükk kana ja loomaliha. Kõhud täis suunduti autode poole, ostes ja kirjutades postkaarte. Autoparklad on reeglina x korrust maa all ja seal on sigapalav ja umbne. Alicantest meenub veel, et kui ristmikul seisma jäime lendas kohale 4 neegrimutti kes hoolima meie ilmselgetest vihjetest, et meie autoaknad on niigi puhtad "pesid" need veel üle ja tahtsid raha saada. Umbes 0.20€ ja paar eesti krooni sundisid neid õnneks lahkuma. Aken sellest küll läbipaistvamaks ei muutunud.
Autoninad keerati Alicantest edasi Altea poole kus ootas võimalus näidata kodus külmetavatele inimestele päikese käes logelevaid inimesi.
Maaliliste vaadete vahele hakkas järsku paistma tee äärest mingi jubesuur torn. Tavaliselt on ulmefilmides selline näha kuskilt eemalt kui linna vaadatakse ja reeglina elab selles kolepaha tegelane. Järgmise mäenuki tagant välja sõites aga oli meie ees terve linn pilvelõhkujaid. Palju madalamaid maju eriti ei paistnudki. Samas oli ümberringi ruumi ehitada küll ja veel. Hilisemal uurimisel selgus, et selle linna nimeks oli Benidorm. Kuna meil oli aga kella peale minek webcami juurde siis polnud mahti sellest linnast läbi astuda. Jääb järgmiseks korraks :o)
Peagi olime sipsti Alteas ja aega oli tervelt 6 min, et linna teise otsa kaamera juurde jõuda. Enamvähem jõudsimegi. Parkimisel "abistas" meid mingi kohalik bomz kes näitas, et siin on vaba parkimiskoht, nagu me ise ei näeks. Pärast arvas, et me võiksime talle selle teenuse eest raha anda. Kahjuks pidi ta teisi otsima hakkama ning meie pidime minema webcami ette tsirkust tegema. Inimesed lõbustatud suundusime kõrval olevasse randa. Kole kivine aga ümmargused kivid ja u 5m veepiirist oli liivapõhi. Natuke eemal ulpis üks tüüp maski ja harpuuniga ringi ja püüdis kala. Dann kes ujuma ei tulnud jälgis teda ja teatas, et vist oli ta ka midagi kätte saanud.
Alteast väljasõidul Altea Hills villaderajooni kõrval sai ettevõetud selle päeva poekülastus. Tavalise toidukraami kõrval ostsin endale ka plätud mis maksid tervelt 2.50€ ja toimisid vägagi edukalt. Walts ostis omale toru ja maski mis oli igati mõtekas investeering arvestades seda, et täna sõitsime merest eemale ja järgmine kord on tal võimalus neid kasutada alles atlandi ääres. Kus on muidugi suured lained ja tegevus kergelt raskendatud. :o)
Gaasi polnud aga ikkagi veel näha olnud. Autod tahtsid tankimist ja otsustati peatuda mingis bensukas mis lisaks bensiinile müüs ka hiigelsuuri somblerosid millega tehti terve pildiseeria. õnneks keegi selle eest raha ei küsinud. Eriti hea tunde tekitas aga lettide vahel konnates gaasiballooni kohata. Polnud küll originaal Gampingaz aga sobis sellele priimusele. Maksis kah ainult 6€ ja tundud, et ei olegi kallis. Kõigil oli süda rahul, et õhtal saab kohvi. Idee oli õhtuks jõuda võimalikult Valencia ligidale kämpsi sest järgmine päev on La Tomatina.
Minna tuttavad pidid kolima Denia linnakesse elama varsti ja kuna see jäi meile teele suht lähedale põikasime hopsti sealt läbi. Peris muhe väikene sadamalinn kust laevad käivad Ibizale ja teistele saartele. Peale selle linna külastust sõites edasi Valencia poole avastasime äkki, et GPS ida-lääne näidik jookseb peris hea hooga 0 poole st Greenwichi mediaan ja seda keset Hispaaniat. hästi ei uskunud seda aga kui kaart veids üldisema vaate peale panna selgus, et näed olemegi inglismaa all :o) Pidulikus kohas klõps tehtud suundusime edasi. Üha selgemalt ilmnes, et normaalseks ajaks me Valencia alla ei jõua. kaardil oli 2 märget kämpside kohta. Esimeses linnas me kämpsi silti ei märganud ja otsustasime kimada veel +15 km ja Cullera nimelises linnas see kämps kindlalt üles leida. Cullera sattus õnneks olema ka piisavalt hea koha peal sest selle juurest hargnes täpselt tee Valencia ümbersõidule. Peale parasjagu pikka otsimist, ja peaaegu lootusetust leidsime õnneks mingid inimesed kes oskasid meid kämpsi juhatada. Peaaegu teisel pool linna kui me siltide järgi otsisime :o)
Hopsti väravast sisse ja reception oli kinni. Uksel silt, et kui magada tahad siis helista numbril. Helistasime ja paari minutiga oli tüüp kohal. Kõige pädevam see tüüp vist ei olnud, sest vajas 2x6 arvutamiseks kalkulaatori abi :o) Pidime hommikul maksma ja dokument võeti ära. Leidsime endale mugavad kohad kui hopsti oli turvamees kohal ja päris mingite siltide kohta, mida recepitonist oleks pidanud meie autodele andma jms. Lõpuks käis ja tõi need ise meile ära.
Mainis veel, et alates kella 24.00 peab olema täielik vaikus jms. Kõige kõvema korraga kämps oli seni. Kuna järgmine tõotas tulla väsitav päev tehti kärmelt süüa, pesti ja hakati La Tomatina riietust disainima. Turvamees kõndis mööda ja arva, et see on moskito kaitseriietus. Kuuldes, et hoopis teisel otstarbel muretsetud hõlstid on vedas näo naerule. Natukene veel ja enamus kobis magama.

Päeva läbisõit : 294km (juhid Elvis ja Dann)
Ööbimine : Santa Marta Camping, Cullera (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 67,41€).