14. päev (08) : Tarifa - Gibraltar - Estepona - Marabella - Fuengirola

Hommik oli järjekordselt päikesepaisteline ja sooritati oma tegevusi mis igal teiselgi hommikul. Hommikul õnnestus lõpuks saada ühendust autorendi SOS numbriga. Seal öeldi rahulikult, et minge bensukasse ja ostke sealt roolivõimendi õli. Näidake müüjale korki ja tema teab mis anda. Hoidku me tšekk alles pärast arvestatakse see tagasi. Läksimegi esimesse bensukasse ja teenindaja andis pudeli millel sarnane kiri nagu oli korgil. 10€ maksis teine. Õues seda avades vaatas pudelist vastu punane vedelik. Tuletasime meelde Danni juttu rohelisest ja punasest vedelikust ja otsustasime, et meie ei pea mingid spetsid olema. Nagu öeldakse tehtud mõeldud valasime selle löga sinna sisse. Lögaa aga arvas, et ta peaks alt kaudu minema jalutama sama kiiresti. Kui Tarifale jõudsime oli roolivõimendiõli paagis jälle tühjus. Õnneks ei valanud me enne kõike ära ;o) Kuna õhtul kui linna läksime oli suur hulk poode kinni siis jäi hommikuks ka soovijate poodlemis tuur linna peal. Lepiti kokku saada kokku autode juures mingi kell. Jalutasime osadega vanalinnas ringi ja käisime vaatamas kohti kus kunagi käidud. Astusime läbi ka Tarifa webcami juurest aga kuna keegi polnud leidnud internetipunkti, et kodustele teatada siis vaevalt, et keegi meid seal jälgis. Liikusime autode juurde tagasi ja asusime teele Gibraltari suunas mis oli selle päeva sihtmärgiks. Teel nautisime veel vaateplatvormil vaate puudumist Aafrikale ja vaadet tuulegeneraatoritele.
Peagi hakkas puude vahelt paistma ka Gibraltari kalju. Jõudnud linna juurde tuvastasime, et autode saba saamiseks sinna ihaldatud maalapile oli peris pikk. Jätsime autod Hispaania territooriumile alale kus minu hinnangut mööda oli tasuline parkimisala juba läbi saanud. Ületasime piiri jala ja olimegi vanal hea Inglismaal. Vastas kahekordne punane buss millega sõit kesklinn ja tagasi maksis 2€ või 1,20£. Kobisime kohe teisele ja lahtisele korrusele. Peale pisukest ootamist läks lahti sõit linna poole. Esimese asjana kui minna Gibraltarile tuleb ületada lennuväli :o) Tee läheb sellest lihtsalt risti üle. Kui lennuk maanduma juhtub lastakse ette tõkkepuud ja pannakse foorid vilkuma, nagu meil raudtee ülesõit. Tänavad olid kitsad ja majad kõrged ja osadest kohtadest ei saanud mina küll aru kuidas see buss pöörama mahtus. Jõudnuna kesklinna otsisime poe ja varustasime ennast võileiva ja veepudeliga. Võileib läks kohe käiku ja oli hea. Väljas valitseva palavuse tõttu oli mäkke tõus peris piin. Otsustasime minna üles jala kuna autod olid Hispaanias ja nendega sinna tippu niikuinii ei saa. Köisraudtee langes aga Tarksi tugeva vastuseisu tõttu ära. Jala üles minemiseks on kaks võimalust. Kas siksakitades mööda autoteed või otse mööda müüriservas olevat treppi. Algus on mõlemal ühesugune. Jalutasimegi siis kõik koos mööda Prince Edwards Road jurest algavat lipuvärvides treppi üles ja jätkasime sealt mööda autoteed esimese kahurini. Mis oli 1902 aastal rajatud kahuripesa nimega Devils Cap. Dannile kui vanale sõjardile pakkus see eriti suurt huvi. Tee aga jätkus määda suht hea tõusuga autoteed kuni jõudsime esimeste ahvideni. Seekord oli ahve päris mitu ja päris mitmel olid kutsikad. Samal ajal sattus sinna ka turismigrupp millega seoses saime teada, et ühe ahvi nimi oli Chico, meie jaoks oli enamus ahve pärast seda Chicod :o) Sooritanud fotosessiooni ahvidega suundusime natuke edasi punkti kus meie seltskond jagunes kaheks. Osad otsustasid minna mööda müüri ääres paiknevat treppi ja osad mööda autoteed. Mööda treppi minjatele oli seekord teekond veel raskemaks tehtud. Nimelt oli lisaks eelmisel aastal olnud siltidele, et suletud turistidele jms warningute lisandunud see aasta ka ette keevitatud väravad millest me pidime siis üle ronima :o) Ükski takistus pole aga liiga suur ja nii ma suundusingi koos Waltsi, Danni ja Elvisega mööda treppi, teised mööda autoteed. Tõe huvides olgu öeldud, et see trepp on parajalt lagunenud ja asub u 10-15 m kõrgusel maapinnast müüri ülemise ääre kõrval. Käsipuud on osades kohtades juba ära kukkunud ja seal on peris rõve ronida.
Peale esimest lõiku kus saime kokku jälle mööda teed läinud inimestega otsustas Elvis loobuda mööda treppi ronimisest ja jätkas mööda teed. Ülejäänud jätkasid. Järgmine lõik oli parajalt jube ja eriti ebamugav kohas kus lõigul kui käsipuud ei olnud otsustas üks suuremat sorti ahv meile vastu jalutada. Ei olnud kuidagi kindel kummalt poolt ta meist otsustab mööda minna. Õnneks valis ta selle poole kus käsipuud ei olnud ja meie saime igaks juhuks müürist kinni hoides jätkata oma teed üles. Jõudnud üles oli hea tunne, sest jalg oli juba päris pehme juba. Ootasime seal mingi aja teisi kes pärast tuli välja suundusid natuke teise tipu poole. Otsustasime teisi oodates jalutada St Michaelsi koobaste juurde kuhu oli ka plaanis minna. Kuna mõne telefoni kõne pärast jõudis meieni ainult Tarks ja temagi tänu Waltsi selgitustele paraja ringiga siis oli kell niipalju saanud, et oli võimalik jõuda ainult kas koobastesse või tunnelisse. Kuna mina olin seal juba käinud ja enam ei kippunud 14€ välja käima siis suundusime hoopis mäest alla linna peale. Teel alla leidsime Elvise sinna jäätud veepudeli. Millegipärast oli ta jätnud selle päikese kätte ja see oli vastikult soe. Järgmine kord jätke põõsa alla varju.
Tagasi eelpool mainitud kahuripesa juures otsustasime seda vähe põhjalikumalt uurida. Nimelt sai selle all piknevatesse ruumidesse tänu katkisele võrkaiale ligi. Kahjuks ei olnud kaasas taskulampi ja uksest väga kaugele me ei läinud. Etteandesüsteem oli hoolimata 100st aastast hästi säilinud. Küllap seal kliima natuke kuivem ja metallikratte vähem. Peagi leidsime üles Pirje kes ootas meid lipuvärvides trepi juures. Oli koos Tarksiga meie poole tulnud aga enne viimast tõusu alla tagasi pööranud.

/loodetavasti lisab keegi siia ka teise grupi seikluste kirjelduse/

Istusime ja arutlesime teemal, et huvitav kus teised võivad olla kui teised pöörasid nurga tagant välja ja jõudsid kah just alla samasse kohta. Edasi suunduti linna peale sööma ja peale mõningast otsimist leidsimegi koha nimega The Aragon Bar. Söögid olid päris head ja õlledki normaalse suurusega ehk siis pindised. Kõhud täis seadsime sammud sinna poole kus teadsime bussipeatuse olevat. Teel nägime kus pestakse tänavaid korralikult nagu Inglismaale kohane seebiga :o) Pärast lasti surveveega üle. Suurel platsil valmistuti mingiks kontserdiks aga ei suutnud tuvastada, et kes, miks ja kaua. Bussi peatuses tuli välja, et buss nr 10 millega me pidime tagasi piirile saama ei sõida enam :o( küll sõitis aga buss nr 8 millega sinna saime. Piiriületus sujus järjekordselt lihtsalt ja autodki olid oma koha peal. Ilma trahvikviitungiteta. Gibraltar on ülevalt mäe pealt vaadates omapärane linn, ühes ääres ehitatakse maju järjest kõrgemaks sest ruum on ääretult piiratud teises ääre on aga 4 jalgpalli väljakut – Inglased :o)

Malagasse oli u 140 km kuna oli valida kas hommikul Malagas veidi ringi vaadata ja poodelda või hommiku poole külastada Marabellat ja Puerto Banuse jahisadamat otsustati sõita võimalikult lähedale Malagale, et siis hommikul külastada linna, koristada autot, poodelda ja pakkida asju.
Hispaania poole peal on Gibraltari juures linn La Linea mida mööda me sellel õhtul kaardilugeja Walts juhtimisel ekslesime. Kõike ei saa küll tema süüks ajada sest osad tänava olid kahe suunaliste asemel ühesuunalised mida aga ei olnud kaardi peal kirjas.
Lõpuks sattusime ühe Lidl keti poe juurde kust muretsesime õhtuks veidike söögikraami ja joogikraami. Elkar laristas terve euro maksnud shampiga. Peale vajaliku kraami muretsemist suundusime Malaga poole.
Viimane kaardile märgitud kämps oli meil Estepona ligidal. Ja sealt läbi sõites olnud niipalju mõistust, et hommikuni sinna jääda otsustasime edasi kruisida. Alates Marabellast kuni Malagani on nagu hiljem selgus kogu ranniku äär paksult täis ehitatud. :o(
Pealegi hakkas meie Fordi rimakas ära lagunema. Õhtu jooksul lõpetasid töötamise: kaugtulede näidik ja suunatulede näidik. Bensu ja käsipiduri näidik põlesid koguaeg, tagaluuk avanes ainult puldist ja kesklukk ei töötanud.
Kuna me ei olnud pikalt leidnud öömaja ja kell tiksus juba 1 poole öösel, siis hakkas näljane ja väsinud rahvas kergelt öeldes närviliseks muutuma. Eriti veel kui lällarist tuli ainult irisemist üks kõik kumb auto ees sõitis ikka tehti kõike valesti :o)
Teel nägime paari kämpsi aga suletud olid need. Õigemini üks oli suletud ja teine oli silmini täis :o( Suletud kämpsi lähedal olnud baari omanik ütles meile, et pange randa, pole mingit muret. Lisaks andis ta veel tasuta meile karbi grillkana ja kartulitega, sest baar tahtis kinni panemist ja neid oli üle jäänud. Tähh talle, peris head olid :o)
Mõtlesime, et otsime veel natuke ja siis panemegi randa pesa püsti. Mõelda lihtsam kui teha, jupp aega otsisime kohta kus ranna ääres vähe vaiksem oleks. Lõpuks leidsime ühest pisikesest linnast mille nimegi ei tea, aga asub Fuengirola ja Marabella vahepeal, vaiksema sopi ja autodega sinna poole suundudes terve tänava, mis remondis oli aga randa viis. Sinna panimegi autod eeldades, et ehk seal palju liiklust pole. Üllatuseks oli rannas selle tee lõpus ka dush seega täisteenindusega ööbimine :o)
Sõime ja jõime seal autode juures, käisime ujumas ja pesus, ning keerasimegi magama. Neli kangemat läksid magamiskotiga randa. Dann, Tarks, Elvis ja mina magasime autode esipinkidel. Kusjuures ruumi oli piisavalt. Magama jäädi kerge ärevusega hinges, et äkki tuleb politseipatrull ja ajab minema vms.

Päeva läbisõit : 242,7 km (juhid Tarks ja Pisike)
Ööbimine: Rannas. (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 0€) Telke ei olnud ja autod olid kah eemal kõrvaltänavas.