5. päev (30) : Cullera - La Tomatina ehk Bunol - Olmedilla de Alarcon

Hommik käes ja kõik varakult üleval sest vaja kimada ju veel u 80km ennem kui saab tomateid pilduma hakata. Hommikused protseduurid sooritatud ja autodega väravas (kell oli kuskil 8:30 piires) ilmnes aga, et putka mis kandis silti Reception oli suletud mitte ühtegi silti polnud kah peal mis teataks millal raha saab maksta :o(
Meil aga kolekiire. Muidu oleks toppinud raha kuskilt aknavahelt sisse ja tuld tõmmanud aga kuramuse ID kaart oli nende lauasahtlis. Helistasime siis mitmeid kordi samale numbrile kus õhtul oli üks tüüp välja ilmunud, et ehk saab seegi kord tema kohale. Vastuseks aga tõlkimatu sõim või lihtsalt hispaaniakeelne möla. Loendasime juba oma väljendid rivvi, et El Campino, El Recepcione ja Mucho dinero aga abi ei miskit ja kell tiksus. La tomatina algab kindlal kellaajal ja kestab tund aega. Kella 12ni päeval. Käisime siis natukene kämpingu vahel kummi vilistamas, et ehk tuleb turvamees ja saab temaga asju ajada. u kell 09.10 vajus väravast sisse roller mingi mammiga kellel oli Santa Marta särk seljas. ID kaart käes ja nemad unniku papi võrra rikkamad kihutasime Valencia ligidal Bunol nimelise linna poole. Juba jupp maad enne linna oli näha, et seal kandis midagi toimub. Seda eriti kiirteel suurenenud autode hulgast ja mahapöördest algava saba järgi. Saba lõpus mahapööramise magasime edukalt maha ja vaheletrügimiseks aitas meid öösel valminud Danni KKK mask. Kõik naeratasid ja lasid vahele. Liiklus on sealkandis üldse fantast. Suunda näitad ja juba lastaksegi vahele. Turistile eriti abiks sest tihti märkad tänavat siis kui oli vaja ära keerata. Samuti aitavad ohutuled alati abist välja kui vaja kuskil seisma jääda, et kaarti uurida. Keegi ei signaalita peale taga seisva teise rendika.
Linna jõudsime läbi paraja ummiku ja isegi parkimiskoha leidsime ühel platsil. Ei hakanud väga keskele trügima sest pärast vaja ju veel välja kah saada. Autod pargitud andis Walts veel oma kostüümile viimast lihvi.
Jalutasime vanalinna kui teel tuli vastu esimene veokas mis oli oma tomatilaadungi maha poetanud juba. Kell oli märkamatult mingi 11:15 saanud ja see tähendas, et alguse olime maha maganud. Seega sammu juurde ja peagi olime seal kus eemalt oli näha lendavaid T-särke ja tomateid. Rahvast aga meeletult ja sündmuste keskmesse saamine tundus algul täiesti võimatu. Kasutades aga vana head rongitehnikat olime peatselt otse sündmuste keerises. ja oligi viimane veoauto oma koormaga tulemas. Rahvast paksult nagu Metallica kontserdil lava läheduses. Palav nigu saunas ja tunglemist kõvasti. Turvamehed trügisid rahvast veoka rataste eest ära ja tegid teed. Meidki pressiti ajutiselt ühte kõrvaltänavasse. Danni ja Waltsiga suundusime tagasi peatänavale peale veokat värsket tomatipläga loopima. Olles peajagu pikem teistest ümbruskonnast oli minu kaalikas just igast lendavate t-särkida ja tomatite magnetiks. Peale veoautot sai loobitut natuke tomateid kui keegi algatas rahva edasi-tagasi lainetamise mille käigus ei oleks tahtnud olla see seinaäärne inimesterivi. Oli näha, et nad said ikka peris kõvasti litsuda. Samas ega seal keskelgi polnud muud teha kui üritada ennast püsti hoida. Paar korda sai komistatud aga perspektiiv sinna jalgade alla sodi sisse pikutama kobida ei tundunud väga meelitav olevat. Krabasin kellegi õlast kinni ja jälle püsti saigi. Üldiselt liiga palju rahvast. Suundudes kõrvaltänavasse leidsin Danni ja Waltsi jälle üles. Otsustasime minna paralleeltänavat mööda natuke edasi ja üritada sealt jälle peatänavale. Mingil hetkel käis jälle pauk millele ei osanud siis tähendust leida. pärast selgus, et see tähistas sõja lõppu. Enamus ei lasknud ennast sellest aga heidutada. Kõrvaltänavalt uuesti peatänavale minna soovides avastasime aga vastu tuleva tomatijõe. Tundus, et sellest tänavast üles ei saa. Kohalikud lasid sealt liugu alla. Sama nurga peal saime aga kokku vahepeal kaduma läinud Minna, Tarksi, Elkari, Pirje ja Kaspariga. Või olime meie kaduma läinud. Nad olid trehvanud veel ühtesid eestlasi kes sõitsid kah mööda Hispaaniat ringi. Ja alles siis läks korralik sõda meie jaoks lahti. Suud silmad tomatipläga täis ja tuju laes. Kõigil poose pildid tehtud ja jupike filmigi sellest kuidas Pisike lögaga kokku tehti suunduti allamäge jõe äärde ennast pesema. Jõgi oli küll pigem ojanire aga nuh puhtaks seal enamvähem sai. Olid ka sabad inimestele kes tahtsid ennast pesta voolikusse tehtud aukude all aga seal olid tohutud sabad. Kaspar ja Pirje suundusid kohe linnapeale pesemiskohta otsima ja ei jäänud sabas ootama. Pärast teel autoni kastsid kohalikud elanikud veel inimesi voolikust ja seal sai antud viimane lihv oma puhastamisele. Treppide juures ootasime Kasparit ja Pirjet ja lõpuks nad tulidki. Pirje oli kaotanud ürituse käigus oma pläta leidis algul ühe korraliku pläta. Vana ajutiseks asendajaks ja hiljem ujus ka leitud uue pläta paariline talle keset tänavat vastu. Seega terve paar korralike plätasid enda omade asemele :o)
Tagasiteel autode juurde käis linnas juba tihedam koristamine. Suurtest voolikutest pesti teid ja maju. Mööda sõitis ka auto mis oli täis t-särke, plätasid ja ujumisprille, või õigemini nende jääke.

Autode juures otsustasime sõita edasi läänetipu poole ja mitte hakata sõitma tagasi Valenciasse. See jääb siis kah järgmiseks korraks. Tee oli hea ja kiire, kiirteeks kutsutigi seda. Ametlikult on märgid üleval, et 120 km/h aga püsides kohalike tempos ja mitte jalgu jäädes kujunes norm kiiruseks 140 km/h. Teepeal paistis ka olevat järv milles lootsime veidike värskendust saada. Kohapeal selgus aga, et see on hoopis elektrijaama veehoidla ja asub jupp maad allpool sellest kuhu autoga ligi saab. Nimelt sõitis sellest üle igavesti kõrgelt autoviadukt. Kõrvalt läks küll ka vana maantee aga uuringute tulemusena tuvastasime, et ka selle äärest ei saanud sinna ujuma. Vähemalt normaalsel viisil.
Kimasime siis edasi kämpingu suunas sest see paistis olevat samuti järve ääres. Keerates kiiretee pealt ära nägime enne kämpingut päevalillepõldu. Mis millegipärast oli väga ära kõrbenud ja keegi polnud neid ära korjanud. Võtsime siis ühe neist kaasa. Seemned tundusid lahti ja küpsed olevat. Seekord leidsime kämpingu varakult ja suht korraliku. Vanapaar pidas seda kohta ja üldiselt tundus, et hooaeg on juba läbi. Peale meie oli u 5-6 elusat seltskonda seal liikvel näha. Samas terve hunnik kämpingvaguneid seisid tühjalt. Ei saanudki aru kelle omad need seal on ja miks nad seal seisavad. oluline oli see, et selles koha oli bassein. Natuke lehti täis aga nagu öeldud oli hooaeg läbi. Hommikuks puhastati ära :o) Telgid püsti käidi ujumas ja suunduti lähedal olnud külla poodlema. Küla pood oli u 15m2 suur ja otsustasime suunduda enne läbitud Motilla del Palancar linna tegevust jätkama. Tagasiteel külastasime veel ühte teel silma jäänud viinamarjapõldu ja mälestusesemetena tulid kaasa 3 kobarat viinamarju. Peris head olid aga keegi millegipärast neid eriti ei söönud. Kõhud täis, jätkus tegevus basseini kaldal. Walts ja ka kõik teised said katsetada maski ja toruga ujumist. Omamoodi lahe oli. Eriti kui toru ots ei olnud veel veest väljas kui hingama hakkasid :o) Ühtlasi oli ka mingil hetkel pesu pesema pandud (4.30€ vms) ja poest hoolikalt valitud pesupulbrit koos kohaliku mammiga uurides selgus, et oli valgendit ostetud. Üldiselt sai pesu puhtaks, sest Minnal oli ühe tema arvates kahe aga kohaliku mammi arvates ühe masina jagu pulbrit kaasa võetud. Kobides tagasi telkide juurde ja söönud ära õhtusöögi õpetas Elvis meile oma kurikuulsat kaardimängu. Lõppes see sellega, et kõik olid suht joogised ja magasid. Elvis, Minna, Dann ja mina üritasime minna basseini juurde kuuvalgust vaatama ja tegevust jätkama. Bassein oli lihtsalt telkidest ja teistest külastajatest eemal ja seal oleks neid vähem häirinud. Sealt aeti meid aga suht kähku minema ja värav pandi lukku :o( Tagasi jõudes vaatasime kuidas onu Adolf oli ennast ilusti autosse kerra tõmmanud. Adolf on siis Tarxi kunstnikunimi kui ta parajast võtnud on ja endale vuntsid joonistab.
Paime auto luugid kinni ja kobisime kah magama.


Päeva läbisõit : 266,5km (juhid Tarx ja Pisike)
Ööbimine: Olmedilla de Alarcon lähedal kämpingus Don Pepe (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 44€)

Elkari kurikuulsa kaardimängu reeglid:
2-6 võtab, ehk siis kes kaardi võtab nt 3 siis tema ütleb, kes võtab snapsu.üks inimene ei tohi võtta üle 2-e
7 - hakatakse jäjest nr-eid ütlema ja arvule 7, mis jagub 7-ga ja kus on sees 7 peab ütlema mingi kindla sõna, mille jällegi ütleb inimene kes võttis selle kaardi: 1,2,3,4,5,6, kapinupp,8,10,11,12,13, kapinupp jne, kes unustab see võtab
8 - "minu laev on lastitud" kalaga; ja igaüks lisab ühe sõna juurde, memoturniir:D ja kellel mäluga probleeme võtab
9 - võtad ise
10 - võtab vasak
poiss - võtab parem
emand - see kes selle kaardi saab peab 5 min jooksul kellegi käest küsima mingi küsimuse. kui see keegi vastabki küssale siis ta võtab
kunn - kunnid pannakse õigetpidi lauale ja 4-nda kunni kes võtab peab suurest klaasist jooma mingi eriti kange ja mõnna dringi, mis tehakse algul valmis
äss - sellega kaasneb mingi asi, mis tuleb teha enne joomist. nt öelda VIIN ON HEA ja siis jooma, ja iga järgmine äss toob uue asja juurde, mitte ei asenda vanaga nt püsti peab tõusma ja ütlema VIIN ON HEA ja siis jooma. kes ei ütle, see võtab