13. päev (07) : Rota - El Puerto de Santa Maria - Bodega Terry - Vejer de la Frontera (bodega) - Tarifa

Hommikul ärganuna järgnesid lisaks tavapärastele tegevustele elavad kommentaarid kõigi öiste sündmuste pealtkuuljate poolt peale Tarksi. Tema oli maganud nii, et keegi ei kuulnud midagi. Walts kah väga ei teadnud midagi sest tema oli oma väidete kohaselt rannas magamas käinud. Teised arvasid, et küllap käis ikka kalu hirmutamas :o) Üldiselt jagus seda teemat päevadeks ja arvatavasti jagub veelgi.
Pakkisime asjad ja läksime kontrollima seda kuidas tehakse brändit ja sherrit. Kuna lähemal meie laagrile asus El Puerto de Santa Maria siis otsustasime algust teha selles linnas asuvate Terry ja Osborne tehastega. Esimesena jäi ette Terry, kuna olles Osbornes käinud teatsin mis seal toimub ja seega tundus Terry huvitavam. Kuna me aga kindlad ei olnud kas Terry tehasesse üldse sisse saab läksime asja uurima. Väravas oli sõbralik valvurionu, kes ütles, et parkige autod ära ja saab ikka. Kõndisime läbi uhke hoovi ja sattusime oliivipuudega ääristatud õue kus oli nähtavasti kunagi elanud omanik ja rajaja.
Uksest sisse ja leti taga oli üks peris kena tüdriklaps, kes küsimuse peale, et kas inglis keelset ekskursijat kah saab vastas, et ta keel ei ole küll teab mis hea aga ta proovib. Sai hakkama küll. Maksis see lõbu 6,50€.
Alustuseks viidi meid kõrvalhoones asuvasse talli kus nagu me aru saime aretatakse ja kasvatakse valgeid hobuseid kes tähtsamatel üritustel kaarikuid veavad. Üks hobune oli küll halli värvi aga põhjus oli selles, et see alles noor hobune oli. Edasi pidi ta muutuma samuti valgeks. Edasi tutvustati meile erinevaid kaarikuid millel kõigil oli omaette otstarve. Jahil käiguks, kauba veoks, naiste jaoks, laste veoks, ülemuste ja alamate sõidutamiseks ja võistlemiseks. Samuti oli kaarikuid kahte tüüpi, ameerika ja hispaania tüüpi. Milles see vahe seisnes jäi küll natuke arusaamatuks. Vist oli selles, et ameerika omades istus juht eraldi pingil ees aga hispaania omadel juhtis üks sõitjatest.
Edasi suunduti aga sherry valmistamise osakonda kus Solera meetodil valmib eriti hea jook. Tutvustati ka erinevaid seal valmivaid jooke. Kuivi, magusaid ja väga magusaid.
Solera meetod seisneb selles, et on neli kihti tünne, igaüks mahutab 550 liitrit mis on täidetud 5/6 ulatuses. Jättes üles ruumi, et saks tekkida hallitus mis kaitseb jooki. Protsessi käigus on kõige alumises kihis valmis jook (Solera kiht), mida võetakse välja ja mis seejärel läheb villimisse. Välja võetakse aga ainult mingi osa kuni 1/10. See osa täidetakse üks kiht ülemisest (Criadera 1 kihist) võetud pool valmis joogiga. Criadera 1 kihist ära valatu asemele valatakse kihist Criadera 2 puuduv osa juurde ja sinna omakorda kihist Criadera 3. Criadera 3 kihti valatakse aga juurde värskelt valminud vein. Sellega tagatakse see, et veinid saavad endale omadused mis on omased parimatele aastakäikudele. Veinikeldri laed ja seinad olid kaetud musta kihiga mis pidi olema sellest, et aastas aurustub ära umbes 5% veinist ja see ladestubki seintele ja lakke. Põrand oli tehtud spetsiaalsest liivast ja seda selleks, et hoida sobivat niiskust ruumis. Nimelt kastetakse seda põrandat aegajalt märjaks ja siis see eraldab vajalikku niiskust. Veiniosa lõpuks näidati veel veinikeldri vanimat osa kus seisid tünnid parimate veinidega ja tünnid mis olid allkirjastatud paljude valitsejate ja teiste kuulsuste poolt. Odavamate kuulsuste poolt allkirjastatud tünne leidis ka tavalistes tünnivirnades. Vastavalt näidikule seinal oli ideaalne temperatuur 26 kraadi ja 64% õhuniiskus. Edasi suunduti brändide osakonda kus oli samasugune süsteem kui sherride omas.
Brändi valmistamine algab veini tegemisest, millele järgneb destilleerimisprotsess. Destilaator , mida me seal ka nägime, kujutab endast pada, mille kohal on teine pada ehk koguja, mis kogub ülestõusvad alkoholiaurud kokku ja juhib mööda toru edasi. Kui seda auru jahutada, alkohol kondenseerub ja saadakse vedelik, millest suurema osa moodustab alkohol. Veelgi puhtama alkoholi saamiseks protsessi korratakse. Saime nuusutada ka erinevate destillatsioonide brändit. Esimene oli ikka väga hullu kummi haisuga.
Destilleerimise tulemusena saadud valge värvusega piiritus pannakse tammevaatidesse laagerduma. Tammevaadist omandab piiritus brändile iseloomuliku värvi ja vaniljese lõhnabuketi. Edasi segatakse eri tünnides laagerdunud piiritused vastavalt tootja stiilile.
Pudelibrändi võetakse alati viimasest - maapinnale kõige lähemal olevast vaadireast, mis on, suelo, seepärast on talle antud ka nimi ‘solera’. Sellest reas on kõige vanemad brändid. Kogus, mis sealt korraga võetakse, ei tohiks kunagi ületada kümnendikku vaadis olevast kogusest ning see asendatakse brändiga, mis tuleb teisest vaadireast ja nii edasi kuni jõutakse laagerdunud vaatide esimese reani, kus laagerduvad noorimad destillaadid.
See meetod stimuleerib laagerdumisprotsessi ja võimaldab garanteerida, et ‘solera’ või vanem vein toob välja sametise ja vana brändi täieliku karakteri.
Ilgelt tark jutt tuli aga ma ei osanud Minna saadetud jutust kärpeid teha :o)
Ekskursioon tehtud oli aeg degusteerimise juurde asuda. Proovimiseks anti kuiva ja magusat sherryt ja brändit. Ostsime ka kaasa veidike.

Olles käinud Osborne omas teadsin, et ei ole mõtet rikkuda äsjast naudingulist kogemust seal toimuva nõksa nõrgema esitlusega. Seega tegime lihtsalt Osborne tehase juures pilte pullidega. Muuseas toodab Osborne ka pulli lihast pasteeti ja erinevaid tooteid. Samuti toodab sama kontsern ka Red Bull nimelist jooki. Kuna oli valminud uus kiirtee lõik seal kandis, siis sõitsime Autoroute jaoks järjekordselt suvalisel põllul :o) Suundusime edasi Vejer de la Frontera nimelise linna poole mille juure on ka üks väiksemat tüüpi bodega. Kus saadaval huvitavat apelsiniveini. Koha nimeks siis Bodega Gallardo. Sooritasime ka sealt paar ostu ja kimasime edasi Tarifa ja seal ootava lõunatipu poole. Teepeale hakkas järjest rohkem ilmuma tuulegeneraatoreid ja neid suisa põldude viisi. Mingi uus põllutaim vist. Enne olid lihtsalt mäeharjad neid täis siis nüüd ka siledal maal. Järgmisena jäi meie teele ette suur liivadüün, mille otsa sai ka ronitud. Kuna seal kandis puhub tuul ainult kahest suunast. Mandrieuroopa poolt puhuvat tuult mis toob kaasa soojad õhumassid aga viib ära rannast sooja vee nimetatakse Levante. Levante tuleneb verbist "levantar" mis tähendab tõusma ja märgib päikese tõusmise suunda. Teist tuult mis puhub Atlandi poolt ja mis toob sooja vee ja jahedama ilma nimetatakse Poniente. Poniente tuleneb sõnast „poner” mis omakorda tähendab langemist või maha heitmist ja märgib sellega päikese loojumise suunda. Üldiselt on see düün tekkinud sellest, et levante puhub seal pikki randa ja toob endaga kaasa paraja hulga liiva mis kuhjub vastu metsa olevatesse puudesse ja nende ümbrusse. Ühest kohast paistis veel napilt välja puid ja teisest kohast oli näha kaabli posti otsa umbes 0,5 m ulatuses.
Eemal lahepeal paistsid kuhjade viisi Kite surfareid ja ka mõned purjelauaga sõitjad. Pärast tuli välja, et mingi võistlus oli olnud. Aru ma ei saa kuidas nad omavahel sõlme ei lähe seal :o)
Sõitsime Tarifasse ja vaatasime üle kohad mis mulle meenutusi teistele avastamisrõõmu pakkusid. Käisime ära muulil mis on piiriks Atlandi ookeani ja Vahemere vahel. Vaadati ka eemalt paistvat Aafrika mäetippu. Rohkem sealt ei näinud sest nii udust vaadet pole ma ennem näinud. Aafrikani on sealt u 8 km ja kiirlaev kimab üle 35 min. Tõsi küll mitte otse sest vool on seal hästi tugev ja teisel pool maabumise linn Dangier natuke eemal. Sealne fotoseeria läbi otsustati ujuma ja päevitama minna. Vesi oli aga ootamatult külm ja meie seal viibimine kujunes peris lühikeseks. Selle eest sai rannas päikest võetud. Selline külm vesi ongi jube hea korra sisse hüppamiseks sellisest palavusest nagu rannal valitseb. Kuna kõhud hakkasid tühjaks minema otsustati asuda söögikoha otsinguile. Kuskil teises linnas aga ei andnud siesta ennast nii palju tunda kui Tarfias. Pizza koht oli kinni. Muidu hästi lahe koht kus saab kääridega pizzat süüa. Lõikad tüki nagu ise tahad.
Kebabi putka oli kinni. 100% fun kõrval asuv söögikoht oli kinni ja üldse enamus kohti oli kinni. Ammendanud oma teadmised söögikohtade osas toimus osade vahel mõttevahetus teemal mis nõme koht see on kus kõik on päeval kinni. Aga selline see elu seal juba on :o)
Läksime panime kämpsi telgid püsti ja närisime natuke võileibu. Siis keerati basseini äärde ennast pikutama ja õhtut ootama, et linnapeale minna. Õhtu käes ja kõik linna minemiseks valmis istus Dann rooli ja teatas sõitma hakates, et rool käib kole raskelt. Rooli võimendi õli oli lahkunud meie auto süsteemidest. Paras paanika oli käes, kuna keegi ei teadnud millist õli võib/ peaks sinna juurde valama ja mis juhtub kui ei vala. Dann, kui kõige targem selles valdkonnas, teadis rääkida, et kui on roheline õli, siis osadel autodel ei tohi punast peale valada. Mingi orgiga sorkides tegime selgeks, et oligi roheline. Igaks juhuks helistasime ka autorendist antud SOS numbrile mis aga ei vastanud. Otsustasime, et küllap see ikka linna tagasi ja malagasse ära veab meid. Ja linna me suundusimegi. Pood hakkas ennast varsti kinni panema seega panime tüdrukud maha, et nad söögikraami kokku koguksid ja läksime autosid parkima. Linnas oli parasjagu Feria ehk siis linna kaitsepühakule pühendatud pidustused ja selle raames käimas härjavõitlus. Need mõlemad kohad on päris poe lähedal seega oli parkimiskohtadega vägagi kitsas. Oleks teadnud, et härjavõitlus on oleks üritanud pileteidki sebida aga sellest saime aimu alles siis kui oli me autod läbi ime suutnud parkida suht areeni lähedale ja tagant värav lahti läks ning sealt ehitud hobustega surnud härg välja lohistati. Kahveltõstuk alla ja tõsteti see kohe külmutusauto peale. Ninast ja suust tuli pahinal verd ja see moodustas tänavapesu vee kaasabil mööda tänavat alla voolates päris korraliku jõe. Olime seda jäänud peris mitmeks minutiks vahtima ja nüüd silkasime poe poole. Asjad olid juba välja valitud, maksime ära ja kobisime tagasi autode juurde. Selle aja jooksul oli maha löödud veel üks härg ja seda veeti parajasti väravast välja. Inimestele jagati mingi noore härjavõitleja fotosid kes oli selle õhtu staar nagu me aru saime. Kõik rapsisid autogramme küsida. Meie kasutasime segadust ja hiilisime ühest väravast sisse piiluma kuidas see areen ka seestpoolt välja näeb. Peatänaval asub omapärase disainiga koht nimega Surf Kebab, suundusimegi sinna sööma, sest hääletuse pizza ja kebabi vahel võitis see. Kebab ise oli hea. Maksis kah mitte palju ja maitses omamoodi hea. Kuna käigus oli feria siis otsustasime ka seda külastada. Kohale jõudes hakkasid juba jupp maad enne festivaliplatsi teeääres olema kaubaputkad kus müüdi igast kola. Alates käekottidest lõpetades kujukestega. Ühes tehti lahedalt värsketest kartulitest kartulikrõpse. Feeriaplats ise nägi välja nagu kompott lõbustuspargist ja õllesummerist. Ühes ääres olid igasugused atraktsioonid suurematele ja väiksematele, millest ühte rõvedamalt loksutavat otsustasid Dann, Elvis ja Walts ka külastada. Atraktsiooni põhimõte oli imiteerida rohutirtsu hüppeid seega see pöörles ja pendeldas ülevalt alla. Oli ka tiire ja lototrone kus võis võita pocketbike rattaid. Lisa andsid flamencokleitides ringi tatsuvad või veel kärudes sõitvad väikesed lapsed. Platsi teine osa oli aga kaetud erinevate telkidega mis olid erinevate flamenco gruppide poolt püstitatud. Osad vähe uhkemad, osad veidike tagasihoidlikumad. Uhkemad olid tavalisel lihtrahva eest suletud ja sisse said vaid selle flamencoklubi liikmed. Asutades end ühte nendest sisenema tormasid ligi kohalikud noormehed sooviga tüdrukuid tantsima võtta. Sellega peletasid nad need sealt üldse eemale. Kell oli küll juba pool üksteist õhtul aga rahvast liikus sellel platsil ikka hämmastavalt vähe ringi. Küllap oli liiga vara veel. Eelmisest korrast on mälestus, et tassiti vanalinnas ka selle linna pühaku kuju ja suundusime vaatama, et äkki on rahvas hoopis seal. Pärast tuli välja, et seda kuju tassitakse aint esimesel ja viimasel päeval. Seega jäi ka käik vanalinna lihtsalt ringi uitamiseks. Teinud peale tiiru vanalinnas avastasime, et kell hakkab palju saama ja suundusime autode juurde. Kuna eriti keegi ei viitsinud linnapeale jääda ja autodega sai kämpsi aint südaööni siis läksime tagasi kämpingusse. Seal jätkasime niisama jutustamist ümber auto ja kobisimegi peagi magama. Dann, Elvis ja Walts aga otsustasid mingi hetk kahe ja kolme vahel minna uurima kus asus see 100% fun koht, et seal mõned Mojito’d teha. Tulles vaatasime, et see on umbes 2,1 km kaugusel. Tagasi minnes nad aga loobusid u 50 meetrit enne õiget kohta ja keerasid mere äärde, et sealtkaudu tagasi tulla. Seal olid sattunud mingile peo jäänustele. Tagasi tulles olid nad kuskilt hankinud sisaliku kellega otsustati korraldada fotosessioon. Täpsemalt Elvise kommentaarides.

Päeva läbisõit : 178 km (juhid Elvis ja Dann)
Ööbimine: Camping Paloma Tarifa linnast natuke Cadiz’i poole u seal kus liivatüün. (8xinimene + 2xauto + 2xtelk = 56,71€)

Osalejate kommentaare päevale:

[Elvis]
Päeval külastasime veini ja bränditehast, selles oli tore mustajuukseline tibi, kes üritas vahelduseks portugali keelele ka inglise keeles meile asja seletada, mina katsetasin aga tema peal kaamera lähivõtteid ja zuumi.
Õhtul käisime ookeani ääres ujumas, päevitamas, hiljem veel basseini ääres lebotamas. Õhtul kui tahtsime sõita linna peale tiirutama, avastasime et üks auto hakkab otsi andma- nimelt oli roolivõimu õli ilusti välja voolanud. Väga see meid ei häirinud ning peale mõningast arutelu läks Dann rooli taha muskleid treenima. Linna peal selgus, et oli alanud pidustuste hooaeg (Ferie). Rahvas oli pöördes, kõikjal müüdi tilu-lilu, lastele karussellid, vanematele tantsukohad. Käisin ka mina miski pealtnäha hirmsa aparaadi peal, mille tööpõhimõte oli inimesi ülesse alla loksutada (2,5 eur). Kas sellest või millestki muust, igatahes oli mul hommikuks kõht suhteliselt korgivaba. Peale südaööd laagriplatsile tagasi jõudes, otsustasime Danni ja Valtsiga, Pisikese ripakil õlusid lahendada. Julgust kogununa, läksime hiljem kohalikku kõrtsi avastama. Tee sinnani, pidi olema miski 2 kilti, kuid meie sihtpunkti ei leidnud (hommikul tuli välja et loobusime umbes 50 meetrit varem). Igatahes läksime tagasi miskit kolmandat teed pidi mere äärest ja jõudsime vist privaatpeole. See tähendas seda, et randa oli aetud Hummer, mille katusel oli lasershow aparaat ning DJ pult. Kahjuks oli kell ~3.00 ja pidu just lõppenud. Kämpingusse tagasi jõudes avastasin peldikust miskise suuremat sorti sisalikulise, kellega me ka mõned reidikad tegime. Valts põrutas ära magama ning meie Danniga, jõime veel Pisikese viimased õlud. Peale seda otsutasime, et toome sisalikupoisi peldikust enda juurde, et ka teised saaksid ilusaid pilte teha. Kahjuks kõik magasid ning seega pidime nende elu kergendamiseks ja mitte segamiseks neid aitama. Alustasime Pisikesest, kui järgmise päeva autojuhist, alustuseks asetasime armsa looma tema magamiskotile, hiljem ka rinna peale sooja. Pildistamisesessioon kulges juba suurepäraselt, kuni Pisike läbi une looma krahmas ja hirmsa hooga vastu kõrvaltelgi seina virutas. Kui looma päästma tõttasin, sain ka ise Pisikese kivijala lööki tunda. Kartes Pisikse kättemaksuaktsioone, magasime seekord Danniga lukustatuna autosse, esiistmetel. Sellest oli ka kasu, sest hommikul ärataski meid Pisikese krõbistamine, nimelt üritas ta hirmsat moodi meie auto aknapragudest miskit heina sisse toppida J. Igaks juhuks me enne reisi lõppu talle pilte ei näita, muidu topib veel teab mida.